Eesti linnuste klassifikatsioon ehitusaja ja funktsiooni järgi Ehitusaja järgi · Muinaslinnused. Eestlased ei tundnud lubjapõletamist (ja seega ka mördiga müüriladumist). Muinaslinnused olid kas puit- või mullavallehitised, sisaldades vahel kuivmüüritisi. Neid valmistati 13., äärmuslikel juhtudel 14. sajandini. Head näited on Varbola, Valjala ja Soontagana linnus. · Keskaegsed linnused, vertikaalkaitsele orienteeritud kivi-, muld- ja vesiehitised. Siia alla kuuluvad suurlinnused, tornlinnused, linnamüürid, -tornid jne. Nende aeg hakkas läbi saama 16. sajandil püssirohu ja tulirelvade leviku tõttu. · Muldkindlustised, kus on arvestatud tulirelvadega ja mis on orienteeritud horisontaalkaitsele. Eesti selle ajastu olulisimad muldkindlustised on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva bastionid, samuti Kuressaare piiskopilinnuse muldkindlustused. Nende
40ndate aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud (teravkaarsed aknad, uksed jm), linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades. Tallinna raekoda on Põhja-Euroopa ainus säilinud gooti stiilis raekoda. Tallinna Niguliste kirikus (gooti stiil) asuv Bernt Notke maal ,,Surmatants" on gootikast. Michel Sittow oli maalikunstnik. ·Linnused keskajal- Keskaegsed linnused, vertikaalkaitsele orienteeritud kivi-, muld- ja vesiehitised. Siia alla kuuluvad suurlinnused, tornlinnused, linnamüürid, -tornid jne. Nende aeg hakkas läbi saama 16. sajandil püssirohu ja tulirelvade leviku tõttu. ·Mõis keskajal- Kihelkondades endis rajati keskajal üksteise järel mõisaid, mille maa anti kasutada peamiselt saksa päritolu vasallidele, kellelt vastutasuks nõuti vajaduse korral sõjakäikudel osalemist. Hilisematel sajanditel muutus maa vasallide
annaabi.ee 
