abil. Kõrgus (h) on taevakeha vertikaali kaar horisondist taevakehani või horisondi ja taevakeha vaheline vertikaalnurk. Kõrguse asendajana võib kasutada seniidikaugust (z), mis on taevakeha ja seniidi vaheline vertikaali kaar.Seniidikaugus on niisiis kõrguse täiend 90 kraadini s.o. z = 90° h. Kui taevakeha (S1) asub vaatleja meridiaanis, siis seda kõrgust nimetatakse meridiaankõrguseks ja tähistatakse H. Asimuut (ar.as- sumut) on horisondi kaar vaatleja rneridiaanist (N) taevakeha vertikaalini või sfääriline nurk seniidipunkti (Z) juures vaatleja rneridiaani N-osa ja taevakeha vertikaali vahel. Asirnuuti võib lugeda täis-, pool- või veerandringilisena; asimuudi lugemise põhimõte erinevates süsteemides on näidatud joonisel 13. 7 Ekvatoriaalne koordinaatide süsteem
Ümberlükkavaks on pinnase aktiivsurvejõud Pa. Seega peab 122 P1 z1 + P2 z 2 + Pp z p + Ta z t Pa z a olema suurem kui normidega määratud varutegur. Õhukeseseinalise gravitatsioonseina arvutusel vaadeldakse seinana nii raudbetoonosa, kui ka selle tallale jäävat pinnast vertikaalini B-C. Kuna kujutletaval eralduspinnal B-C liikumist ei toimu, siis sellise arvutusskeemi juures hõõrdenurka ei arvestata. Kinnihoidvate ja ümberlükkavate momentide suhe joonisel 6.33 b on seega P1 z1 + P2 z 2 + Pp z p Pa z a Ajutist koormust maapinnale arvestatakse Pa arvutamisel ainult osast, mis jääb lõikest BC kaugemale
annaabi.ee 
