Saj alguses ei praetud kala, vaid keedeti küpseks · Kala söödi koos kartulite, leiva või kalakeeduleemega · Kalasuppi keetsid Eesti perenaised ikka vee ja piimaga, vahel lisati jahutummi, kartulilõike ja kartuliliipe · Võrtajärve ääres keedeti uhhaad · Kala kasutati viimseni ära, ainult silma ei tohtinud süüa · Kala säilitati vinnutamise e. kuivatamise ja soolamise teel · Enamasti neid kalu, mida kuivatati, soolati ka · Suuremaid kalu soolati aalti verisoolas · Peamiselt soolati räimi · Kui räimi soolati, siis jäeti neil pea otsa ja võeti ainult kurgu alt sooled välja, mari ja niisk jäid sisse · Räimed pesti pärast puhastamist läbi mitme vee ja pandi alati enne verisoola kas üheks päevaks, ööpäevaks või pooleteiseks päevaks · Põliseks peolauasoolaseks oli Eesti talupojal heeringas RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVAD JAANUAR(näärikuu, helmekuu) 1. Jaanuar- nääripäev e. uusaasta
Kuna kala rikneb kiiresti, siis hoiustati seda soolatult. Soolasilk oli üks tähtsamaid leivakõrvaseid. Silgusoolvesi oli üks tavalisemaid kastmeid. Soolakala (räimi, rääbiseid, ahvenaid jt) söödi tavaliselt otse tünnist võetuna leivakõrvaliseks, piimasupi või kördi kõrvale. Vahel küpsetati soolakalu ning silku vardas või restil sütel. [] Teine säilitamise viis oli vinnutamine kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist hoiti neid verisoolas. Vinnutati räime, lesta jt väiksemaid kalu; suurematest haugi, latikat, siiga. Toiduks kasutati samuti nagu soolakala või keedeti leent. [] Värsket kala sõid randlased pea iga päev. Sisemaa rahvas sai seda harva. Värskest kalast keedeti leent, tavaliselt vee ja piimaga, lisati jahutummi, tangu või kapsast. Lühikese leemega, väikese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale ja hiljem kartuliga. [] Liha- ja veretoidud
Kalatoidud Toidulaual on olnud kala üsna oluline. Kõige tavalisem hoiuviis oli soolamine. Silgusoolvesi oli ka tavalisemaid kastmeid, kuhu söömisel leiba kasteti. Kalapüügihooajal käidi sisemaal kala vilja vastu vahetamas. Vahel on soolakalu keedetud ning silku vardas või restil süte peal küpsetatud. Teine kalade säilitamise viis oli vinnutamine, s.o kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist (räime, lesta, haugi, siia, latikat) seisid kalad lühikest aega verisoolas, mis nõudis vähem soola kui sissesoolamine. Värsket kala sõid randlased püügihooajal peaaegu iga päev, sisemaa rahvas sai seda harva. Lühikese leemega, vähese vedelikuga keedetud kala söödi leiva kõrvale, hiljem kartuliga. Liha- ja veretoidud Lisa sõi Eesti talupoeg varajasemal ajal vähe, peamiselt talvel. Kodune loomatapp võeti ette tähtpäeva eel. Tapuperiood algas mihklipäevast. Üksnes kitsi, keda igal pool ei peetud tapeti enamasti suvel. Villa saamise
annaabi.ee 
