mis nende keelelisi võimeid juhivad, olemasolu eeldamiseta. Koos positivistliku teadusteooria ebapopulaarseks muutumisega andis see rünnak biheivioristide programmile väga tõsise hoobi. Biheiviorism filosoofias: Esimene biheiviorismi mõjukas formuleering tuli loogilistelt positivistidelt, kelle jaoks see oli semantiline tees vaimu kohta käivate väljendite tähenduse kohta. Nende järgi peab mentalistlikke väljendeid sisaldavad laused olema sama tähendusega, kui mingi kõigi poolt verifitseeritava tähendusega lausete hulk, mis kirjeldavad käitumuslikke või kehalisi protsesse. Carl Hempeli järgi on selline psühholoogiliste väidete tõlkimine käitumise kohta käivateks väideteks üks osa laiemast reduktsionistlikust projektist, mille eesmärk on teaduse keelekasutuse reglementerimine. (Hempel 1949) Teine mõjukas filosoofilise biheiviorismi formuleering lähtub Gilbert Ryle'ilt. Tema kartesiaanliku dualismi kriitika põhineb seisukohal, et mentaalseid predikaate (mental
kuidas saab propositsioon, millel puudub igasugune faktiline sisu, olla tõene ja kasulik ja üllatav" Alfred Ayer 1910-1989 Ayer ja verifikatsionism Loogilise positivistina eeldab Ayer verifikatsionistlikku tähendusteooriat, mille kohaselt saab väitel olla faktiline sisu vaid siis, kui leiduvad mingisugused kogemuslikud tingimused, mille kehtides saab seda väidet verifitseerida ehk kinnitada. Verifitseeritava väite tähenduse teadmine on aposterioorne. Sellest järeldub, et iga faktilise sisuga väide peab olema aposterioorne ja kontingentne. Verifikatsionismi järgi ongi ainult kahte liiki mõttekaid väiteid - empiiriliselt testitavad (aposterioorsed) väited ja analüütilised väited (tautoloogiad ja kontradiktsioonid). Empirismi kaitsmiseks peab Ayer seletama ära kaks asja (i) kuidas me saame teada aprioorselt loogika ja matemaatika tõdesid
annaabi.ee 
