loolist küsimust sellest, kuidas need tõed kunagi avastati, ega psühholoogilist küsimust sellest, kuidas igaüks meie seast need selgeks õpib, vaid epistemoloogilist küsimust. Milli väite järgi, mille me kõrvale heidame, on loogika ja matemaatika proposit- sioonidel sama staatus kui empiirilistel hüpoteesidel ning nende kehtivus määratakse kindlaks just niisamuti. Me kinnitame, et nad on kogemusest sõltumatud selles mõttes, et ei võlgne oma keh- tivust empiirilisele verifitseerimisele. Võime jõuda nende avasta- miseni induktiivse protsessi kaudu; ent kui me neid kord taibanud oleme, näeme, et nad on paratamatult tõesed, et nad kehtivad igal mõeldaval juhul. Ning see võimaldab eristada neid empiirilistest üldistustest. Sest teame, et propositsiooni, mille kehtivus sõltub kogemusest, ei saa vaadelda paratamatult ja universaalselt tõesena. Milli teooriat kõrvale jättes peame olema mõneti dogmaatili- sed
tähendus). Sõna tähendus sõltub sellest, mis kontekstis sõna on. Epostemoloogia ja ontoloogia vahekord Keele roll tunnetuses · Traditsiooniline vaade oli, et tõesele teadmisele tegelikkuse kohta on võimalik jõuda, kui arvestame kahte aspekti: o tuleb luua ühine teaduskeel o ning selles formuleeritud väited ja nende süteemid (teaduslikud teooriad) tuleb allutada rangele verifitseerimisele kogemusliku sisuga. · Uus lähenemine pole teooriast sõltumatut vaatluskeelt ja järelikult ka kontseptuaalselt värvumata fakte. · Sõnadel on tähendus vaid lauseted, lausetel vaid keeles terviku. Mõistmata mingit semantilist sisu, tuleb seda vaadata vaid keele seisukohalt. Teadusliku tõe ajaloolisus · Teaduslik tõde on sotiaalsete tingimuste ja praktikate tulem (Kuhn, Feyerbend, Rorty)