dagi sellist, mis eelistaks üht hüpoteesi teisele. Seega kui ta ei otsi välist abi, peab tema enda kvaa- lide seisund olema talle sama tundmatu kui mis tahes teise (isiku) kvaalide seisund. Vaevalt on see priviligee-[2670]ritud juurdepääs või vahetu tutvus või otsene hoomamine, mis "fenomenilistel tun- nustel" on kvaalisõprade arvates! Selle mõtteeksperimentide seeria tulemuseks on kvaalidevastase "verifikatsionistliku" argumendi tugevdamine. Kui leidub kvaale, on nad meie tunnetusele palju vähem kättesaadavad, kui me seni oleme arvanud. Mitte ainult, et klassikalised isikutevahelised võrdlused pole võimalikud (nagu näi- tab Meeltesegaduse masin), vaid me ei saa ka enda puhul öelda vähemalt mitte introspektsiooni abil , kas meie kvaalid on ümber pööratud. Kindlasti oleks siinkohal ahvatlev eriti neile, kes ei ole
Probleem dispositsioonilise analüüsi jaoks: mingi uskumus võib hõlmata kalduvust väga mitmesuguseks käitumiseks. Sõltub sellest, millised on isiku teised uskumused ja soovid. Dispositsiooniline analüüs toimib siis kui käsitleda vaimunähtusi atomaarsetena, vaimunähtused aga esinevad holistlikult koos ning mõjutavad üksteist. Biheiviorism ja verifikatsionism. Loogilisest positivimist võrsunud biheiviorismi saab väärata ka verifikatsionistliku tähendusteooria kriitikaga. Verifikatsiooniprintsiibi puhul tekib raskusi ka füüsika üldiste seadustega, mis ei ole vahetule kogemusele või vaatlusele taandatavad. Kui verifikatsionistlik keelekäsitlus on ekslik, siis ei saa olla tõene ka sellele tuginev biheiviorism. Tekib küsimus, kuidas omandada mentaalne sõnavara. Kui vaimusesundite sõnavara ei päri oma tähendust privaatsetest mentaalsetest episoodidest ega ole antud ka kitumuslikult vaaldeldavaga, siis kust tähendus pärineb?
annaabi.ee 
