"ta peab kas ütlema, et need ei ole paratamatud tõed, ning sel juhul peab ta leidma ka seletuse üldisele veendumusele, et nad seda on; või peab ta ütlema, et neil puudub faktiline sisu, ning siis peab ta seletama, kuidas saab propositsioon, millel puudub igasugune faktiline sisu, olla tõene ja kasulik ja üllatav" Alfred Ayer 1910-1989 Ayer ja verifikatsionism Loogilise positivistina eeldab Ayer verifikatsionistlikku tähendusteooriat, mille kohaselt saab väitel olla faktiline sisu vaid siis, kui leiduvad mingisugused kogemuslikud tingimused, mille kehtides saab seda väidet verifitseerida ehk kinnitada. Verifitseeritava väite tähenduse teadmine on aposterioorne. Sellest järeldub, et iga faktilise sisuga väide peab olema aposterioorne ja kontingentne. Verifikatsionismi järgi ongi ainult kahte liiki mõttekaid väiteid - empiiriliselt testitavad (aposterioorsed) väited ja analüütilised väited
3. TAGASIVÕIDETUD TRADITSIOONILINE PARADOKS Mitte alati pole kvaalid filosoofide hulgas au sees olnud. Ehkki paljud on arvanud koos Descartes'i ja Locke'iga, et on mõtet rääkida vaimu privaatsetest sõnulseletamatutest omadustest, on teised väitnud, et see on lausa mõttetus ükskõik kui loomulikult ta ka üle huulte libiseb. Tasub meenutada, kuidas kvaalid pärast wittgensteinlikku ja verifikatsionistlikku rünnakut neile kui pseudohüpoteesidele eelda- tavasti rehabiliteeriti omadustena, mida tuleks võtta tõsiselt. Intuitsioonipumba # 3: pööratud spektri algne versioon (Locke 1690: II, xxxii, 15) on mõtisklus kahest inimesest: kuidas ma tean, et sina ja mina näeme sedasama subjektiivset värvi, kui me midagi vaatleme? Kuna me mõlemad õppisime vär- vide nimetusi avalike värviliste objektide näitamise teel, ühtib meie verbaalne käitumine isegi siis, kui
annaabi.ee 
