rajatiste ja hoonetega. Erinevalt Venemaal valitsenud tavast ehitada raudteejaamad tüüpprojekti järgi, telliti Haapsalu jaamahoone jaoks originaalkavand. Teise klassi jaama oli ette nähtud suur puhvetitega reisijatehoone, reservuaaridega veevarustussüsteem, veduridepoo koos töökojaga väiksemate remonttööde teostamiseks, ehitised kõigi kaubatoimingute teostamiseks ning aidad materjalide ja tööriistade hoidmiseks. (1,3) Peterburis arhitektuuriakadeemik K. Verheimi ja insener V.Vestfaleni poolt koostatud jaamahoone eriprojekt valmis 1904. aastal. Haapsallu ei kavatsetud ehitada tüüphoonet, vaid Peterburis ja Moskvas tuntud suvituslinnale kohast suursugust kuurortliku välisilmega vaksalit, kus eraldi hoone või ruum ka "Kõigekõrgemale" ehk imperaatorile. Haapsalu jaamahoone ainukavand kinnitati 19. oktoobril 1904, välja arvatud Imperaatoripaviljoni projekt, mille teine variant kiideti heaks alles 28. juunil 1905.
Götte juhtimisel juba samal aastal. Raudtee valmis kahe aasta pärast ning avati liikluseks 1. novembril 1905. Insener Götte poolt valiti ka koht rajatavale jaamahoonele. Erinevalt Venemaal valitsenud tavast ehitada raudtejaamad tüüpprojekti järgi, telliti Haapsalu jaamahoone jaoks originaalkavand. Seejuures rõhutati Haapsalu kui kuurortlinna tähtsust ja vajadust vastu võtta Vene kroonitud päid. Jaamahoone projekt koostati Peterburis arhitektuuriakadeemik K. Verheimi ja insener V. Vestfaleni poolt. Ehitustöid alustati 1905 ja lõpetati 1907. aastal. Hoone koosneb neljast osast — reisijatehoonest, Imperaatoripaviljonist, neid ühendavast katusealusest ja 216–meetri pikkusest kaetud perroonist. Haapsalu vaksal on linna üheks omapärasemaks hooneks, mille puitpitsiline historistlik ehituslaad on saanud eeskujuks nii mõnelegi teisele supellinna esinduslikule majale. Jaamahoone on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.
annaabi.ee 
