Kogu ajalooline ja filoloogiline teadmus rajaneb veendumusel, et niisugune järelemõistmine on võimalik. Objektiviseerumine võõras kogemus saab minu kogemuseks ja ühtlasi ka üldiseks kogemuseks (Kasutatud materjal: Eva Lepik: Hermes) (...)Ammu-ammu kukkus meie riik kildudeks.Narrangansett. Susquehanna. Chemehuevi. Mattole.Liiga pikad nimed. Liiga võõrad keeled. Ärgesiis küsige meilt, mida me mäletame. Rannadpaistavad kaugele merele. Verevas,verises kumas. Enne meid, pärast teid ehitavad korallid uusi saari ja maid.(...)(Jaan Kaplinski: Me peame ju väga tasa käima, silmad maas) Martin Heidegger (1889-1976) Olemine ja aeg (1927), Kunstiteose allikas (1955) Hermeneutika kui maailmas olemise viis Keel ja olemine Kunstiteos: alati sümbol, allegooria. Esemelisus ja kunstilisus Teose iseolemine ,,See Vi on päris kenake, ja ta lihtsalt ei taipa, miks mina tema ümber ei keerle, nagu enamus teisi poisse
leerist ära jääda." Ütles ja tõusis aidatrepilt, nagu poleks tal õega enam midagi rääkimist. ,,Lähed sa siis juba ära?" küsis see. ,,Ma mõtlesin, et istud veel." Indrek tundis, kui tänulik oli õde temale öeldud sõnade pärast. Muidugi nüüd oleks võinud ta siin kaua istuda, kas või eha kustumiseni ja õega juttu ajada, aga nüüd Indrek enam ei tahtnud, sest loojeneva päikese verevas kumas oli äkki tal meelde turgatanud Kadri jutustus koerast, kes talvel pugenud haopinu ja lumehange vahele surema. Jah, see koer võttis jutuhimu. Nõnda polnud Vargamäel ükski koer surnud, ka mujal mitte, et Indrek oleks kuulnud. Ja ühes selle koeraga oli Vargamäel ka midagi muud surnud, seda tundis Indrek. Liine astus aidatrepile ja vaatas vennale järele, kes ei teinud õest väljagi. Siis läks ta aita tagasi ja istus lahtise kasti servale, kuhu jäi tükiks ajaks