(Asterias rubens) Ilma peata ning harilikult viiekiireline meritäht näeb merepõhjas välja vaimustava ning ilmsüütu loodusimena. Tegelikult on ta ablas, pidevalt saaki jahtiv röövel. Verev meritäht kuulub Euroopas kõige tuntumate Atlandi ookeani rannikuloomade hulka. Esineb arvukalt Lääne- ja Põhjamere rannikul. ISELOOMULIKUD OMADUSED Meritähtede, merisiilikute ja meripurade kehaehitus eristab neid teistest loomadest. Vereval meritähel on harilikult enam-vähem lame keha keskkettaga, mis läheb järk-järgult üle viieks kiireks. Teistel meritähtede liikidel, näiteks kiirtähel, võib olla isegi kuni viiskümmend kiirt. Suuava paikneb keha alapoolel, pärak ülapoolel, veidi külje peal. Nende vahele jäävad tähtsamad seedeelundid. Lubiplaatidest koosnev lubiskelett säilitab meretähe kuju ja vormi. Meritähe keha pealispoolt katavad enesekaitseks ja keha puhastamiseks mõeldud väikesed tangikujulised haarlad
liikumisi, mis võimaldavad neil merepõhjalt ülespoole tõusta ja ujuda põhjalähedases vees lühikesi vahemaid. (1) Meritähtede närvisüsteem on väga lihtne. Mingeid selgesti märgatavaid ajutänke neil pole. Vaatamata meritähtede närviüsteemi lihtsusele on mitme uurija tehtud katsed näidanud, et mõnedel meritähtedel võivad tekkida tingitud refleksid. Toidu korduva ühendamise kaudu kindla substraadipinnaga, millel meritäht roomab, õnnestus vereval meritähel välja töödata valikulist reaktsiooni sellele substaaditüübile. Meritähtedel tekkinud tingitud refleksid võivad säilida kinnistumatult kuni viis päeva. (1) Levik Soodsates tingimustes võivad meritähtede mõned liigid massiliselt sigida ja moodustada suure tihedusega populatsioone. Ookeanides ja normaalse soolsusega meredes on meritähed levinud
annaabi.ee 
