väljaastumist. Revolutsiooni süvenedes hakkas aga esialgne vaimustus vaibuma, eriti pärast Louis XVI hukkamist ja jakobiinide terrorireziimi kehastamist. Selgus, et Prantsusmaa sündmustes hakati tajuma otsest ohtu feodaalkorrale Euroopas. Saksa valitsejates tekitas lausa õudust revolutsiooni loosung vabadus, võrdsus, vendlus. Oluline oli ka tõsiasi, et Euroopa valitsejaperekonnad olid veresidemetega seotud ning see omakorda aitas kaasa revolutsioonilise Prantsusmaa vastase ühisrinde tekkimisele. Euroopa valitsejakodades tegid tõhusat kihutsutööd ka Prantsuse emigrandid. Euroopa riigid otsustasid Pransusmaa sündmustesse sõjaliselt sekkuda. Nende eesmärk oli lämmatada revolutsioon ja taastada monarhia. Eriti aktiivselt tegutses Prantsusmaa vastu suunatud sõja organiseerimisele Austria, kes kaasas ka Preisimaa. 1792
1799. aastal 9. novmbril teostas Napoleon riigipöörde, kuulutades end Esimeseks Prantuse Konsuliks, pannes lõpu Suurele Prantuse Revolutsioonile ja pannes alguse oma tulevasele lühiajalisele Prantsuse Impeeriumile. Terve Euroopa jälgis pingsalt Prantusmaa revolutsiooni arengut ja sündmusi, kuid on teada, et kõigil oli hirm et rahva mässamine võib jõuda ka mujalgi Euroopasse. Tõsiasi on see, et Euroopa valitsejaperekonnad olid veresidemetega seotud, ning kuna hukati ka Louis XVI naine, Marie-Antoinette, püüti iga hinna eest teiste sinivereliste elu hoida. Kui poleks olnud rahva ülestõusu ja revolutsiooni, poleks ka Napoleon võimule tulnud. Nagu teada, Napoleoni hilisemad vallutused ulatusid Venemaani välja, kuigi, ta pidi leppima kaotusega. Rahva võim on tugev ja rahvaga peab arvestama. Võiks öelda, et kuningas Louis VXI on oma saatuses ise süüdi, poleks kehtestanud liiga kõrgeid makse, oleks ehk rahvas rahumeeli makse