Karbi sees on Saalomoni sõrmus. Lava valgus on hämar. Paar küünalt põleb. Põrguneitsi on kaunis, heledate juustega ja ilusa jumega. Peeter on tumedate juustega, jalas püksid ja seljas tavaline ühevärviline pluus.) Tsenaarium : PÕRGUNEITSI: ( saladuslikult ) Selle sees on minu kõige kallim varandus, mille sarnast maailmas ei ole, see on üks kallis kuldsõrmus. PÕRGUNEITSI: ( meelitavalt ) Aga et meie armastusesidemel igavene kestus oleks, pead sa mulle sõrmuse vastu kolm verepiiska andma. PEETER: (uudishimulikult ) Aga mis lugu selle sõrmusega siis on? PÕRGUNEITSI: ( teeb kavala näo ja ütleb pool sosistades ) Ühelgi elaval inimesel ega loomal ei ole veel tänaseni selle saladusliku sõrmuse väge tunda saanud, sest et keegi neid salamärke pole osanud seletada. PEETER: ( huvitatult) Tahaks väga teada millised selle sõrmuse võimed on? PÕRGUNEITSI: ( uhkelt ) Siiski on mul võimalik selle pooliku tundmisega palju imeasju teha, mida ükski teine ei suuda teha.
» «Selle vastu on nõ leitud. Ukse taga seisavad kaks sulast. Kui sa vastu tõgud, siis kutsun nad sisse.» Agnes surus käd vastu silmi. «Sinu päast, mu ainuke Gabriel, tahan ma seda teotust veel kannatada,» sosistas ta kuulmatult. Siis tegi ta, nagu kätud. «Nü ud seisa paigal!» hü udis abtiss peaaegu hõsates. Piits vihises läi õu. Abtiss lõ esiotsa pikkamisi, iga hoopi isuga maitstes, iga vermet valgel siidpehmel nahal salarõ omuga silmitsedes, iga verepiiska ahne pilguga imedes --siis ikka kii-remini ja kiiremini, nagu piinamise himust ja verejanust erutatuna ning joovastatuna. Agnes ei teinud kordagi hä alt, kui ta õn keha otsekui tules pões, aga küm higi tilkus ta otsaesiselt, ta huuled väisesid ja suunurkadesse kogus kerge vaht. Viimaks lõpes abtissi jõd. «Miks sa mind piinad?» küis Agnes tumedalt. «Sellepäast, et sa püa naisterahvast oled vihastanud,» kostis abtiss käisedes ja lõ otsutades. Agnes raputas vagusalt pead.
annaabi.ee 
