Valged vererakud on tuumaga, värvitud, suhteliselt suured liikumisõvimelised rakud. Neid on mitut tüüpi, igaüks täidab erinevaid ülesaneid. Põhi ül. On võidelda organismi tunginud võõrmikroobidega. Ühed aktiivsemad on ntks õgirakud, mis läbivad veresoone seina ja kogunevad mikroobide v võõrkehade ümber ja hakkavad neid hävitama, see tekitab punetuse ja tõuseb temp, tekib põletik. Põletikuga suureneb valgete vererakkude arv. Vereliistakutel puudub tuum, nad on vajalikud vere hüübimiseks.Nende liikumine on amööbi sarnane. Hüübimine on verekaotuse eest organismi kaitse. Vereliistakud liiguvad veresoone vigastuskohta ja eraldavad aineid, mis käivitavad hüübimiseks vajalike keemiliste reak. Ahela. Reaksioonide lõpptulemusena tekib fibriin, valgulised fibriinid moodustavad haavale tiheda võrgustiku, millesse takerduvad vererakud ja nii suletakse vigastatud koht
nagu nt ondansetroon: Biotest: peab olema lihtne, kiire, usaldusväärne; esmalt in vitro testid (spets koed, rakud, ensüümid ning inhibiitoreid katsetatakse puhastatud ensüümide lahuses) ja siis in vivo loomkatsed. In vitro testis mõõdetakse ravimi füsioloogilist efekti. N: bronddilaatorite aktiivsuse hindamine isoleeritud trahhea silalihaste kontraksioonide inhibeerimise kaudu. N: antikoagulante hinnatakse isoleeritud vereliistakutel N: retseptori ant/agoniste hinnatakse isoleeritud kudedel või rakukultuurides, mis sihtmärk-retseptorit oma pinnal ekspresseerivad. MOLEKULAARGENEETIKA: ENSÜÜM VÕI RETSEPTORIT KODEERIV GEEN TUVASTATAKSE, KLONEERITAKSE JA EKSPRESSEERITAKSE KIIRE POOLDUMISEGA KULTUURIS NAGU NT BAKTERID, PÄRMID, KASVAJARAKUD. In vivo testis kutsutakse loomal esile haigusesümptomid (põletik) ja jälgitakse ravimi efektiivsust selle kõrvaldamisel.