Mingit muud võimukandjat ei nimeta Henrik sellises seoses kordagi. Henriku töö on tüüpiline misjonikroonika, mida võib kõrvutada paljude samasugustega. Ideoloogilise suunituluse poolest on kroonika aktiivne ja võitlev. Autor kutsub võitlema kurjuse ja pimeduse vastu- kõige vastu, mis pole veel alistatud kristlikule maailmale. Henriku hoiakus ilmneb sealjuures võitlevale kristlusele omane segu vanatestamentlikust verejanust ning uustestamentlikust leebest armuõpetusest. Paganate ristiusku pööramise ja ülesanne on Henrikul nagu igal misjonikroonikul tõsine teema, Liivimaa ajaloo telg.Selle ülesande täitmise loosse mahuvad võitluste, rüüsteretkede, põletamiste ja tapmiste kirjeldused. Sagedasti korduvad halastamatud ja asjalikud sõjasündmuste kirjeldused iseloomustavad kogu ristisõdade aegset kroonikakirjutust. Henriku karm-leebe käsitluslaad
Kui sa vastu tõgud, siis kutsun nad sisse.» Agnes surus käd vastu silmi. «Sinu päast, mu ainuke Gabriel, tahan ma seda teotust veel kannatada,» sosistas ta kuulmatult. Siis tegi ta, nagu kätud. «Nü ud seisa paigal!» hü udis abtiss peaaegu hõsates. Piits vihises läi õu. Abtiss lõ esiotsa pikkamisi, iga hoopi isuga maitstes, iga vermet valgel siidpehmel nahal salarõ omuga silmitsedes, iga verepiiska ahne pilguga imedes --siis ikka kii-remini ja kiiremini, nagu piinamise himust ja verejanust erutatuna ning joovastatuna. Agnes ei teinud kordagi hä alt, kui ta õn keha otsekui tules pões, aga küm higi tilkus ta otsaesiselt, ta huuled väisesid ja suunurkadesse kogus kerge vaht. Viimaks lõpes abtissi jõd. «Miks sa mind piinad?» küis Agnes tumedalt. «Sellepäast, et sa püa naisterahvast oled vihastanud,» kostis abtiss käisedes ja lõ otsutades. Agnes raputas vagusalt pead. «Sina ei ole püa, täi, sest sa vihkad mind. Ma tean ka, miks sa mind vihkad. Kui
annaabi.ee 
