sinikaid ega murra käeluud. (Naruskov, Küberkiusamine, 2008) Nagu meil, nii on ka mujal maailmas küberkiusamine üsna uus valdkond. Robert Slonje, Londoni Ülikooli doktorant, on uurinud küberkiusu Rootsi kooliõpilaste seas juba kaks aastat ning tutvustas foorumil "Koolikiusamine - kool, kodu, internet" selle erinevust tavakiusamisest. Tavakiusu puhul on selge, kes kiusab ja keda. Kiusaja näeb oma teo vilju, teise inimese valu ja mõnikord verdki, ning see võib ta peatada. On pealtnägijaid ja võimalik, et ka sekkujaid. See võib alata äkkmõtte ajel ja koolikoridoris. Ja lõppude lõpuks on olemas kodu, kuhu võib alati pageda. Küberkiusamine näitab, et me ei ela enam musklite ajal. Küberkius eeldab kavalust, häid tehnilisi vahendeid ja vahel ka korralikku eeltööd. Soovite veel erinevusi? "Esiteks, küberkiusaja võib jääda nähtamatuks. Teiseks, kiusatav on internetis kättesaadav seitse päeva nädalas ja ööpäev läbi
See sunnib ise uut infot otsima ja lisalugemist hankima. ,,Seebioopereid" ma ei vaata. Need võtavad nii palju aega ja milleks on vaja teada teiste eraelu. Oma elugagi on küllalt tegemist. Kahju, et minu eakaaslaste hulgas on teiste ellu süüvijaid. Multifilmid on osalt lõbusad, aga kui olin pisem, siis olid lastesaated palju südamlikumad ja soojemad. Kui nüüd vahel neid vaatama jään, siis kurvastab, et liiga palju on sõdimist, paugutamist, verdki ... Kas need ikka arendavad mudilasi, missugune on nende kasvatuslik väärtus, kellele neid vaja on ... Arvan, et niisugused tuleks ära 28 keelata, olenemata sellest, et meil on demokraatia ja kõik justkui oleks lubatud. Kindlasti vajavad väikesed põnnid rohkem harivamaid multifilme. Oma lapsepõlvest mäletan, et lemmikmultifilmiks oli ,,Rähn Woody". Mind pani kaasa elama tema nutikus ja usinus
annaabi.ee 
