Täis- ja ennemineviku vormide korral, mis koosnevad abiverbi olema vormist ja põhiverbi mineviku kesksõnast, võib eitussõna ei (ep) liituda abiverbi ette eitavaks eesliiteks p, nt ei ole ela/nud e pole ela/nud, ei ole teh/tud e pole teh/tud, ei ol/nud rääki/nud e pol/nud rääki/nud, ei ol/nud köhi/tud e pol/nud köhi/tud. Nii eitussõnu pole kui ka ära võib käsitada vaegmuuteliste verbidena, sest ka ära liidab endaga kõneviisi tunnuseid ja pöördelõppe, nt är/ge/m ela/ge/m, är/gu ela/gu. Nt är/ge/m luge/ge/m > kõnekeelne är/me loe/me > kõnekeeles veelgi lühenenud är/me loe (viimane pole seni õigekeelsuslikult heaks kiidetud). 22. Verbi tüvi (ühe- ja kahetüvelisus, tüvevokaal, tüve silpide arv, tüvemuutused). 1) tüve silpide arv, mida võib verbil olla 1–5. Verbi muutmine sõltub sellest, kas tunnus või lõpp liitub
formaalselt on ühend aga kolmeliikmeline, nt läbi sõrmede vaatama, naha peale andma, au sisse tõstma. Alati pole selge see piir, kust lõpeb väljendverb ja algab fraseologism. Oluline on analüüsil meeles pidada, et ühend- ja väljendverbide piir pole üheselt selge, nt tähele panema, pähe õppima, maha kukkuma (kumb on?) Verbe võib jagada süntaktilise funktsiooni alusel iseseisvateks ja abiverbideks, sõltuvalt nende funktsioonist lauses. Enamasti esinevad verbid lauses iseseisvate verbidena, abiverbidena võivad muuhulgas esineda olema liitaegade koosseisus ja saama tuleviku tähenduses, nt meil saab olema oma maja (õigekeelsuslikult ei peeta neid ühendeid heaks, kuid kasutatakse küllalt palju, eriti ilukirjanduslikes tõlketeostes). Omaette rühma abiverbide hulgas moodustavad modaalverbid, mis väljendavad kõneleja suhtumisi, hoiakuid, annavad hinnangu tegevuse võimalikkuse, tõelevastavuse, soovitavuse,
annaabi.ee 
