rahvad mõelda antud teema peale. Varasemal ajal on kõigi esivanemad sõltunud loodusest ning seetõttu ka elus püsinud. Metshaldjast kui eksitajast saab rääkida kahest aspektist. Esiteks saab metshaldjast halb olend siis, kui eksitakse eelpool mainitud reeglite vastu. Käitumisreeglite eiramine põhjustab halbu tagajärgi - ehmatavaid nägemusi, eksimist või haigestumist spetsiifilisse haigusesse, mida 3 Kristi Salve. Vepsa metshaldjapärimus tänapäeval. Veidikene vepslastest: maa, rahvas, kultuur. Arvutivõrgus: http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vepsa1.html 4 Kristi Salve. nimetatakse mecanena (`metsanina').5 Antud juhul on kuidagi vale öelda, et metshaldjast saab halb olend, sest inimene selle halva tegelikult endale põhjustas ning kuna metshaldjas on kaitseolend, siis just seda ta teebki, kaitseb. Hoopis teine lugu on aga metshaldja kui deemoniga. Deemonlikud olendid on olnud vajalikud õigeuskliku külamaailma tasakaalus hoidmiseks,
Saame põhja poole surudes segunesid vepslased karjalastega (tekkisid karjala keele aunuse ja lüüdi murre). Lõunas võis vepslaste asuala ulatuda Vesjegonskini tänase Tveri oblasti kirdenurgas. Pärast 13. sajandit vepslasi enam ajalooallikais ei mainita. Nad integreeriti Vene riiklikesse struktuuridesse (Kiievi Russ, Novgorodi feodaalvabariik, Beloozero vürstkond, Moskva suurvürstiriik) ja tasapisi said neist õigeusklikud. Vepslastest said riigitalupojad, lõuna pool mõisatalupojad, kes tegid alet, harisid oma põllulappe, püüdsid kala ja tegid käsitööd. 18. sajandi alguses kirjutati vepsa riigitalupoegi Lodeinoje Polje laevaehitustöökodade 28 ja Äänisjärve läänekaldale rajatud metallurgiatehaste juurde. Vepslased ei paistnud silma millegi erilisega ning etnilise rühmana nad unustati. Alles 1824. aastal "taasavastas" A. J
annaabi.ee 
