Relling ütleb, et nende paps puhkab all diivanil ja norskab. Gina ja Hedvig lähevad elutuppa. Relling räägib, et Hjalmaril kisti juba poisipõlves isiksus teda kasvatava kahe tädi poolt välja. Räägib, et noorena oli ta silmapaistev isiksus olnud, keda kõik tahtsid kuulata, pluss tal oli ka hea väljanägemine olnud. Relling räägib, et ta on aidanud Hjalmaril eluvalet säilitada, mis hoiab teda õnnelikuna. Tänu sellele, et ta Molviki õnnetust deemonlikuks nimetab, hoiab ta seeläbi vennikesel eluvaimu sees, mis ei lase tal ennast masendusest ära tappa. Vana Ekdal on ehitanud endale pööningule metsa, kuhu ta on vedanud neli-viis aastat vanad kuivanud kuusepuud. Seal kasvatab ta küülikuid ning linde ja peab nende peal jahti. See kõik on eluvale aga hoiab teda õnnelikuna. Relling lahkub. Gregers ja Hedvig räägivad jälle. Seejärel läheb Hedvig vanaisa jahile küsima, et täna võiks pidada jahti metspartide peale. Ekdal jääb põhimõtteliselt nõusse ning läheb oma tuppa
» Lahke pilk, mis neil sõnadel kaaslaseks oli, käis Jaanusel nii luust ja lihast läbi, et ta muud ei saanud kogelda kui: «Preili, teie tahtmine on mulle seaduseks.» Jaanus oli nende sõnadega suure rumaluse öelnud. Esiti jäi neiu imestuse pärast tummaks, siis läks ta tõsiseks ja ütles mahalöödud silmil: «Andke, isand Jaanus, mulle häbistav eksitus andeks. Ma arvasin vana head sõpra leidvat ja 54 jooksin kui juhm võõra meesterahva kallale. Palun andeks.» Jaanusel vennikesel oli nüüd kitsas käes. Ta ei saanud nii kähku toibuda oma imestusest selle kena neiu üle, kes talle omas õitsvas nooruses kui ingel teisest maailmast paistis ja ometi pahandas, et seda inglit ei julgetud sõbraks võtta! Viimaks võttis Jaanus südame rindu. «Emmi!» See nimetus tegi endise rumaluse jälle heaks. «Emmi,» algas Jaanus tõusva julgusega, «Emmi, sa oled ju nii põhjatult muutunud, et ma sind peaaegu ei tundnudki . . . » Emiilia naeris. «Arvasid, et ma kasvada ei oskagi
annaabi.ee 
