25 Hernhuutlased äratasid ellu esimesed rahvuslikud tunded, sest nemad hakkasid ,,maarahvast" kutsuma ,,eestlasteks".26 Guntram Philipp kirjutab, et tegemist ei olnud küll veel rahvusliku liikumisega, sest peamine oli siiski usuline äratus, kuid tänu hernhuutlasele tekkis sotsiaalne teadvus rahvuslike aktsentide või alatoonidega.27 1845. aasta palvekirjas Liivimaa konsistooriumile, tunnistavad eesti vennaksed, et tänu Hernhuti vennastele hakkasid nad esimest korda üldse elu üle juurdlema ning tajuma eneste elu jäädvustamise väärtust.28 Hernhuutlased taotlesid talurahva vaimuvalgustamist. Nimelt edendasid vennastekogudused siinse rahva kirjaoskust ja innustasid inimesi ühistegevusele. Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased, näiteks nagu Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Villem Reiman, Jaan Tõnisson ja Friedrich Reinhold Kreutzwald olid hernhuutliku taustaga. 29
Vennastekogudust süüdistati selles, et ta oli saanud usulise sekti iseloomu; et vendadest jutlustajad esinesid, agu oleks nad pastorid; et sagedastel kokkutulekutel, mida peeti nii päeval kui ka öösel, matkiti kristlikku algkogudust; et peeti kinniseid koosolekuid, kus õpetati kes teab mida; et evangeeliumi-ja epistlitekste kasutati valedel päevadel, ja et rahu- ja muud palved jäeti ära ning asendati vennastekoguduse omade palvetega. Vennastele heideti ette ka välist vagatsemist, kõrkust ja upsakust. Rüütelkonna algatusel saavutati 1743. aasta kevadel keisrinna Elisabeti ukaasiga vennastekoguduse keelustamine. Jutlustajad (,,saksa vennad") kästi maalt välja saata, palvemajad sulgeda, ja koosolekute pidamine keelati. Liikumisega seotud pastorid kästi vastutusele võtta. Vennastekoguduse tegevus oli kakskümmendaastat (1743-64) keelu all. Katariina II ukaasiga lubati vennastekogudusel uuesti tegutseda ning
annaabi.ee 
