juhtimine aktiivsele kaastööle koguduses, kusjuures pastori positsioon jäi puutumatuks. Hingehoiutöös vajasid need vennad kohalike usklike, nn ,,kohalike töötegijate" abi, kes nad järk-järgult ka välja vahetasid.9 Vennastekoguduste liikumine osutus eestlaste seas äärmiselt populaarseks. Pärast Zinzendorfi külaskäiku Liivimaale liitus väga palju eestlasi vennastekogudusega. 1742. aastaks oli vennastekogudusel Liivimaal 13-14 tuhat organiseeritud liiget.10 Siinsete talupoegade seas kerkis esile mõjukaid jutlustajaid, kes põimisid enda teksti sisse kriitikat nii mõisa kui ka ametliku kiriku vastu. Eelpool mainitu tekitas ametivõimudes ärevust, kes nägid selles ohtu. Hernhuutlasi süüdistati luteri kiriku ametlikule korrale ja õpetusele vastandumises, vaimulikkonna autoriteedi õõnestamises ning rahva moraali ja vaimsuse 6 R. Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus, 33. 7 M
omade palvetega. Vennastele heideti ette ka välist vagatsemist, kõrkust ja upsakust. Rüütelkonna algatusel saavutati 1743. aasta kevadel keisrinna Elisabeti ukaasiga vennastekoguduse keelustamine. Jutlustajad (,,saksa vennad") kästi maalt välja saata, palvemajad sulgeda, ja koosolekute pidamine keelati. Liikumisega seotud pastorid kästi vastutusele võtta. Vennastekoguduse tegevus oli kakskümmendaastat (1743-64) keelu all. Katariina II ukaasiga lubati vennastekogudusel uuesti tegutseda ning hernhuutlased said loa vene riiki elama asuda. Keeluperioodil oli vennastekoguduse tegevus toimunud salaja ja väikestes rühmades, mistõttu juhtimine läks eestlaste ja lätlaste kätte. Kahtlemata oli vennastekogudus 18. sajandil eesti talupoegade hulgas tähelepandavaim kultuuriline nähtus. Liikumise levimist ja selle tegevust on mitmeti seletatud ja hinnatud. Vennstekoguduse kiiret levikut Põhja-ja Lõuna-eestis ning
annaabi.ee 
