· Emis, jalas, kodune, mahlane, sügis: õige on emistel, kodustesse, mahlastes, sügistel, vihmasteks · Mitm part i-tunnuseline ja d-lõpuline · i-mitmus üldkasutatav (aineseisse, emaseis, essentsiseist, grammiseil, iheseil) · Kälis ja omas erandliku tüve varieerumisega. Omas: omakse: omast: omaksesse: omaste: omakseid: omastesse e omakseisse. · Vennas: vennakse e vennase: vennast: vennaksesse e vennasesse: vennaste: vennakseid e vennaseid: vennastesse e vennakseisse e vennaseisse · Seesinane. Seesinane: sellesinase e sellesinatse: sedasinast: sellessesinasesse e sessesinasesse e sellessesinatsesse e sessesinatsesse: needsinased e needsinatsed: nendesinaste: neidsinaseid e neidsinatseid: nendessesinastesse e neissesinastesse e neissesinatseisse e nendessesinatseisse · Sõnal seesammune käändub ka täiendsõna see Alltüüp VAENE
Tallinnast kui keskusest levis vennaste äratustöö aastail 1741-43 eeskätt kihelkondadesse, kus olid pietistlikud pastorid. Neid leidus Narvast Hiiumaani. Nende hulka kuulusid ka sellised kultuuriloost tuntud nimed nagu Jüri õpetaja Anton Thor Helle ja Kullamaa pastor Heinrich Gutsleff. Vennastekoguduse liikmeid oli sel esimesel perioodil arvatavasti 12000-13000, millest Eestimaa kubermang koos Tallinnaga võis hõlmata 4000-5000. Maakondades levis liikumine ebaühtlaselt. Vähem oli vennakseid Järva- ja Virumaal (välja arvatud Kadrinas). Nende rohkusega paistis silma Läänemaa, kus liikumine algas varakult, ja kus nagu Saaremaalgi paljud mõisnikud seda toetasid. Vennastekoguduse suhted ametliku võimuga hakkasid halvenema pärast aastat 1742. Vastasteks olid ms. Kubermanguvalitsus ja rüütelkonnad, kes saavutasid mõjuvõimu Eesti- ja Saaremaa konsistooriumides, samuti Tallinna linnakonsistoorium. Rüütelkonnad kartsid, et liikumine sünnitab rahutusi talupoegade hulgas
annaabi.ee 
