• Eesti keele arendamine ja kirjeldamine XX saj esimesel poolel. XIX sajandi lõpukümnendite venestamises oli negatiivse kõrval ka positiivset. See vähendas saksa keele mõju eesti keelele ning hoidis ära eesti haritlaskonna saksastumise. Eesti haritlaste jaoks usk eesti keele tulevikku pigem kasvas kui kahanes. Eesti keele kirjeldamine ja korraldamine sai uue hoo sisse pärast 1905. a revolutsiooni, mil tsaarivalitsus oli sunnitud venestushaaret lõdvendama ja eesti keelele suuremaid õigusi lubama. Eriti aktuaalseks muutus eesti kirjakeele normide ühtlustamine ja eesti kirjakeele arendamine euroopalikuks kultuurkeeleks. Noor-Eesti liikumisest välja kasvanud keeleuuendus Johannes Aaviku ja Villem Grünthal-Ridala juhtimisel seadis eesmärgiks eelkõige eesti üldkeele, eriti ilukirjanduskeele arendamise, kasutades selleks peale oma keele vahendite muidki
5 keele ja kultuuri rahvaajakiri. Seda sajandit võib lugeda eesti keele grammatika ajaloos murdepunktiks, sest just siis lõi eesti keeleteaduse suurkuju Ferdinand Johann Wiedemann kaks tööd – “Ehstnisch-deutsches Wörterbuch” ja „Grammatik der Ehstnischen Sprache“ –, mida loetakse esimeseks eesti keele teaduslikuks grammatikaks. (Erelt jt. 2007: 32-33) Pärast 1905. aastal toimunud revolutsiooni, kui tsaarivalitsus pidi venestushaaret lõdvendama, hakati eesti keelt rohkem kirjeldama ja korraldama. Et kirjakeel oleks ühtne ning seda saaks lugeda üldkasutatavaks keelekujuks, oli oluline jälgida, et tekstid vastaksid õigekeelsusallikates määratud normidele. Ühtlustatud kirjakeele levik ning Eesti iseseisvumine 1918. aastal võimaldas hakata kasutama keelt haridusasutustes ning esimeseks eestikeelseks ülikooliks sai Tartu Ülikool (1919). (Erelt jt. 2007: 34-36)
annaabi.ee 
