See, mida „N-E“välja pakub, on eliidikultuur, mille üks oluline muutuja on see, et kultuur seoti linnaga. „N-E“ on moodsa linnakultuuri edendaja. Nende suhtumine loomingusse oli mõnevõrra teine: seni harrastuslik, ajakirjanduslik. Nnooreestlased said aru, et pooliku hoiakuga ei jõua kohale. Võeti suund kunsti professionaliseerumise poole. Tõsteti esile noorus kui ühiskonda muutev ja edasiviiv jõud, st selgelt enese eraldamist konservatiivsusest, pessimismist, mis levis venestusajaga. Eraldati end baltisaksa mõtteviisi pooldajatest. Nõuti idealismi, seniste jõudude koondumist. Mõjusid, mis nt olid olulised Tuglasele või Suitsule jne, oma kriteeriumitest lähtus Aavik. See polnud ülimalt üksmeelne „N-E“ sisering. „N-E“ korraldatud muutmise paralleel ei pidanud olema ainult esteetika muutus, vaid ka poliitika muutus. Nt Tuglas osales eriti 1905 eri koosolekutel. Suhtuti paljudesse autoritesse kriitiliselt, aga suhe polnud ka väga valuline
pärjatakse preemiaga, minnakse Alatskivile, kus on tema haud. I preemia Debora Vaarandi ,,Eesti mullad", II preemia Paul-Erik Rummo ,,Ikka Liivist mõteldes", III preemia Betti Alver ,,Tähetund". Veel on preemiat saanud Juhan Viiding, Viivi Luik, Doris Kareva, Mats Traat, Hando Runnel, Andres Ehin, Tõnu Õnnepalu, Mehis Heinsaar, Jaan Kaplinski, Lauri Sommer, August Sang. Tegemist on venestusajaga. Ärkamisaja lõpp. Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud. Tahtis saada muusikuks Autobiograafiline eleegia e. kurb laul Luuletaja peegeldas oma traagikat. Näiteks ,,Rändaja" (räägib vaesest ja üksikust rändajast), ,,Laulikutele" vastandamine; nii palju ilu kui ka nii palju valu. ,,Ärge küsige mult luuletusi" retooriline pöördumine. Ta pöördub ka Noor-Eesti poole, et nemad tema luulet ei avaldaks. ,, Mina
annaabi.ee 
