Paljud metsavendade salgad ühinesid Saksa armeega, et Nõukogude Liidu vastu võidelda. Sõja alguses kasutas Saksa armee vaid Eesti vabatahtlikke. Ja neid oli üsna palju. Sooviti ära hoida NSVL-i kallaletungi Eestile. Kui Saksa rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS leegionisse. Kuna vabatahtlikke oli liiga vähe, siis asendati see sundmobilisatsiooniga. Saksa armees sõdimine aitas Eesti riigil okupatsiooniaastatel venestumisest hoiduda. Eesti riigi okupeerimisel 1940. aastal siirdusid paljud eestlased Soome. Teist korda hakkas eesti noormeeste Soome liikumine hoogu võtma 1942. aastal, kui toimus sundmobiliseerimine Saksa armeesse. Soome armees loodi eestlastest eraldi väeosa. 1944. aastal kutsuti eesti mehed Soomest tagasi Eesti kaitselahingutesse võitlema. Sõjaline abi soomepoiste näol oli küll väike, kuid nende tagasitulek näitas eestlaste tahet end ka lootusetus olukorras kaitsta.
Euroopalik kultuur tuli meile mõisaõue kaudu. Valgustuslik võrdsuse, vendluse ja vabaduse idee on eestlase kõrvadele võõra kõlaga. Pigem tundub meile kodusem kogukondlik õigluse idee, mis teeb selget vahet omade ja võõraste vahel ning toetub traditsioonidele ja hierarhiale. Eesti riiklikud institutsioonid on ilma tugevate ajalooliste juurteta. Suure osa oma olemas- olust on Eesti rahvas elanud võõrvõimu ikke all. Eestlased päästis saksastumisest või venestumisest suuresti see, et Eestis põrkusid 19. sajandil kokku kaks suurrahva kultuuri – saksa ja vene. Rahvus on säilinud tänu ühisele vaenlasele, keda vihata. Loosungit “Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga” meeles pidades on eestlased seisnud sakste ees ja lasknud mõisa köiel rahumeeli lohiseda. Ühesuguse kollektiivse põlgusega on suhtutud mõisnikesse, tsaaririigi tšinovnikutesse ja NSV Liidu kommunistlikusse nomenklatuuri
annaabi.ee 
