Baltlaste üldine venevastasus avaldub teoses seetõttu, et 19. sajandi lõpul toimus ulatuslikum venestamine ja seega baltisakslaste õiguste piiramine. Eriti isiklikult mõjus Aurelile aga see, et Vene tsaar oli tema isa vabastanud sillakohtuniku (ordungsrichter) ametist, mis seostus väikesele poisile sakslaste seas kõrgelt hinnatud rüütlikultuuri esindaja ordurüütliga (ordensritter). Koolis üritati kõigist rahvustest õpilastesse venemeelsust sisendada. Õpetaja Rutski käskis vene keele tunnis õpilastel vihikusse kirjutada lause ,,ma olen venelane", millele Aurel tõsimeeli vastu oli ja millele järgnes pahandus. Kui Aurel 1914. aastal Saksamaale läks, siis peeti teda venelaseks või äärmisel juhul vene-sakslaseks. Noormees oli sellisele sildistamisele vastu, kuna ta pidas ennast sakslaseks, täpsemalt baltisakslaseks ehk baltlaseks. Siin avaldub järgmine baltlaste tragöödia
Rahvuslikus liikumises oli ka terve rida konflikte nii põlvkondadevahelised kui põlvkondadesisesed konfliktid. Teatud eriarvamus oli Jannseni ja Kreutzwaldi vahel. Kumbki neist ei saa noortest aru. Pahandavad nii üksteise kui noortega. Süüdistavad noori liigses radikaalsuses. Mõlemale oli iseloomulik, et kartsid, et noored võivad oma teadmatuses ja tulipäisuses asja vene orientatsioonile kätte. Kreutzwald pelgas eelkõige Jakobsoni venemeelsust. Ka Jannsen noorte hoiakutest vaimustuses ei olnud, kuid tema piirdus pigem torisemise kui tõsise kriitikaga. Ei olnud küll Jakobsoniga kõiges nõus, kuid viimane oli tema jaoks tänuväärne autor, kes oma töid Eesti Postimehe veergudel avaldas. Neid võis lahku viia see, et Jakobson teatas üsna varakult, et soovib ka oma ajalehe teha. Jannsen võtab selle kohkumisega vastu. Hiljem olevat aga Jakobsonile isegi edu soovinud idee realiseerimisel. Kreutzwaldi ja Jakobsoni sidus Koidula
annaabi.ee 
