poole, siis vaenlasena näevad nad üksteist siiani. Veel hiljuti keskendus Obama administratsioon suhete parandamisele Venemaaga, nüüd on Valge Maja tähelepanu koondunud Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale, eelkõige Hiinale ja tema globaalse mõjuvõimu suurenemise suunamisega, Jaapanile, mõlemale Koreale, Indiale, Austraaliale. Venemaa vist Hiina poole ei trügi oma vaenuliku ajaloo pärast ka Hiinaga, aga eks tema tõhutult kiire mõjuvõimu kasvamise päras muretseb Venemaagi. Võrreldes minevikuga on venelased üldjuhul passiivsemad olnud. Vaid Kesk-Aasia ja Lõuna-Kaukaasia on ka Venemaale huvi pakkunud. Sõna võtab ta ju alati siis, kui tegemist on endiste Nõukogude riikidega. Seal leidub ju ohtralt naftat, maagasi ja ühtlasi on sealne piirkond üks suurimaid narkootikumide ja oopiumi tootjaid, eks USAgi sellepärast seal piirakonnas nii palju vaeva on näinud. Venemaa ja USA suurimad erimeelsused näivad olevat nende ideoloogiates ja väärtushinnangutes
kommertskool), kuhu teda sõidutas livrees autojuht Rolls Royceiga. Sõjaeelsetes romaanides ongi ta oma lapsepõlve kujutanud Venemaad, paradiisi. See oli väga kinnine maailm väheste tegelastega, kuhu mahtus vaid nende perekond. Nabokovi arvates langes ta sellest maailmast välja hetkel ,kui teda hakati kutsuma perekonnanime järgi. Uues keskkonnas, kuhu poiss sattus, oli hoopis teistsugused tingimused ja seadused. Venemaagi tähendas Nabokovile just sinna jäänud lasepõlve ja noorust. Kodumaa jäi Nabokovi hinge ta viimaste päevadeni, kuigi seletamatu armastus ja igatsus ajaga tuimemaks muutusid. Ajal kui Nabokov Venemaalt lahkus (1919), püüdis miljonid inimesed sel tohutul maal ehitada uut ühiskonda, võitsid ja kannatasid , sattusid süütult okastraadi taha või laulsid ülistuslaulu ,,kõikide rahvaste juhile", palvetasid, needsid, lootsid. See Venemaa ei tekinud temas mingeid sooje tundeid.
annaabi.ee 
