levitada ristiusku ja vabastada Jeruusalemmas asuv püha haud. Paavstid lootsid ristisõdadega suurendada oma vaimulikku autoriteeti ja saavutada poliitilist võimu. Need sõjad ei täitnud enamasti oma eesmärki ja nõudsid väga paljude inimeste elusid. Ainsaks läänekristlikutele maadele positiivse tulemusega ristisõjaks võib pidada IV ristisõda 1202-1204 aastatel, milles ühinesid ida- ja läänekirik võitluseks ning uutelt aladelt sai kasu Veneetsiagi. Tänu võidetud aladele suurenesid idakaubandusest saadavad kasumid. Peale selle olid ristisõjad vaid inimelude ja ressursside kulutamine, edukaks võib neid pidada vaid Püreene poolsaarel ja Läänemere regioonis. Veel oli kirikule üha probleemsemaks muutumas ketserlus. Ketsereid on tagakiusatud katoliku kiriku tekkest alates, kuid see sai uued mõõtmed 12.-13. sajandil. Koos teaduse hüppelise arenguga hakkasid inimesed kahtlema katoliiklikes õpetustes
Philippe II Auguste ja Innocentius III, kel igalühel olid Bütsantsi ründamiseks omad põhjused. Isaak II Angelos sai Bütsantsi võimu tagasi, süvenesid basileuse vastased meeleavaldamised, 1024. aastal toimus pealepööre, basileus tapeti. Lääne-kristlased vallutasid Konstantinoopoli ja teisi provintse ning lõid Ladina kuningriigi. Innocentius III oli üllatavalt kiiresti jõudnud ühe oma põhieesmärgini ida- ja läänekristlus ühinesid katoliku kiriku egiidi all. Veneetsiagi võis tulemuste üle üksnes rõõmu tunda. Vabariik sai osa Konstantinoopolist, Adrianoopoli, Marmara mere sadamalinnad ja Kreeta saare, mis kõik kujutasid endast olulisi tugipunkte Vahemere kaubanduses. Bütsantsile aga tähendas IV ristisõda suurimat tagasiööki 4. sajandist alates. Kuigi 1261. aastal õnnestus Nikaia keisril Michael VIII Palaiologosel Genova raha ja laevastiku abiga Konstantinoopoli basileuse võim taastada ja
annaabi.ee 
