Peeter I ajal kutsuti Venemaale hulgaliselt välismaalasi, luues neile tsaarivalitsuse teenistuses soodsaid tingimusi. Ka baltisakslased olid Peeter I jaoks tähtsaks kaadrireserviks ning impeeriumi rajaja tegi kõik ,et neid riigi teenistusse astuma meelitada. Kõige rohkem kaasati neid militaarteenistusse. Nende mõjukus tuli eriti esile 18 sajandi teisel poole sõdades ja Napoleoni sõdade ajastul. 1812-1815 võttis sõjast osa 550 kindrali kellest 75 olid Balti kubermangust. Venearmees teenis ligi 800 baltisaksa ohvitseri, tähtsaim oli Michael Andreas. Barcley de Tolly. Enamik valitsejaid toetasid baltisakslasi kuna nad olid lojaalsed ja põhendumus oli hinnatud. 19 sajandil aga nõrgenes nende positsioon ja neid hakati isegi impeeriumi sisevaenlasteks pidama. Peeti ohtlikuks baltisakslaste sidemeid ühinenud saksamaaga. Selline arvamus saavutas haripunkti Esimese maailmasõja ajal, mis baltisakslasi hakati represseerima
restitutsiooniga- rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele. Baltikumi valitsuskorra põhijooned kinnitati 1721.aastal venemaa ja rootsi vahelise uusikaupunki rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja makse korraldus . valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tolli piir. Venekeskvõimu kõrgemateks esindajateks said tallinnas ja riias ametisse määratud kindralkubernerid.(venearmees karjääri teinud välismaalased.) valitsusohjad jäid enamasti kohaliku aadli hulgast kindralkuberneri abiliseks valitud kahe valitsusnõuniku kätte. Maapäevadele ei kutsutud enam linna esindajaid nagu see varem oli. Ka kiriku üle püüdsid rüütelkonnad kontrolli kehtestada. Nõudes endale kohti kiriku juhtorganites. Koostati rüütelkondade liikmete erilised nimekirjad- aadlimatriklid. Ainult need kes sinna kuulusid omasid eesti ja Liivimaal poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi
annaabi.ee 
