ühisele tööle, kaitseks nende huve, toetaks ühiskonna tervenemist ja rahvatervishoidu ja hoolekannet oma liikmete kaudu Organisatsioonide arengust 1871- Tallinna Diakooniahaigla juurde Diakonisside Selts 1872- Venemaa Haavatud ja Haigete Sõjameeste Hooldamise Ühingu Eestimaa Daamidekomitee 1876 loodi eelmise kohalik komitee 1877-sama Tartus 1892- Eestimaa Halastajaõdede Hooldamise Komitee 1917- Tallinnas Velskrite ja I järgu ämmaemandate Selts 1917- ÄE ametiühing 1923 asutati EÕÜ (tegevus lõpeb 1940) 1933võeti EÕÜ vastu ICN-i liikmeks 1966 loodi Meditsiiniõdede Selts (ICN-i liikmeks uuesti 1993) 1992 loodi EÕÜ eestvedamisel Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliit 2000- moodustati Eesti- Õde-uurijate Nõukogu (EÕUN) Kasutatud kirjandus Urban, R ,,Õenduse ajalugu". Konspekt 2001, Tartu Ülikool Theofanidis, D, jt ,,Nursing and Caring..." 2015
Sama tendents jätkus ka 18 saj. See on seletatav asjaoluga, et kohtunikud pidasid piinamise läbi saadud tõendeid siiski ebakvaliteetseteks, lubades nii mõnelgi tegelikul kurjategijal pääseda. CCC oli uuenduslik ka selle poolest, et seadustikus nähti ette raksemate kuritegude puhul nn ekspertidelt saadud tunnistuste kasutamist. Selles valguses uuriti 16 sajandi Frankfurt am Maini linna kohtutoimikuid ja leiti et toona kasutati tapmisjuhtumite puhul surma põhjuse selgitamiseks velskrite konsiiliumi. Raskemates asjades kutsuti konsiiliumi lisaks meditsiinis akadeemilist tausta omavaid isikuid. Kohtuprotsessil osalesid nimetatud isikud ekspertidena kui tunnistajad ning põhistasid oma tunnistusi tõenditega, mis oli saadud siis kas ohvri vaatluste või surnud ohvri keha täieliku või osalise lahkamise tulemusel. Lisaks eeltoodule kuulusid piisava kahtlustuse tekkimiseks sellised tõendid nagu
annaabi.ee 
