Nos habebit humus. Meist saab muld Ubi sunt, qui ante nos in mundo fuere? Kus nad on, kes enne meid maailmas olid? Scandite ad superos, vadite ad inferos, Minge ülemiste juurde, astuge alumiste juurde Ubi iam fuere! Kus nad juba on olnud! Vita nostra brevis est, brevi finietur. Meie elu on lühike, lõpeb lühikesena. Venit mors velociter, rapit nos atrociter, Tuleb surm kiiresti, röövib meid jõhkralt Nemini parcetur. Kellelegi ei halastata Vivat academia, vivant professores! Elagu akadeemia, elagu professorid! Vivat membrum quodlibet, vivant membra quaeliber, Elagu iga liige, elagu kõik liikmed, Semper sint in flore! Alati olgu õites! Vivant omnes virgines faciles, formosae
otsustas minna galeriisse ja vabaneda sellest. See muidugi ei õnnestunud, sest ükski normaale kunstnik poleks nõus põletama enda legendaarset kunstiteost. Galeriis toimus pikem sõnavahetus, kus munk käskis Madonna pildi ära põletada. See ei tulnud kunstniku jaoks kõneallagi ning Hieronymus läks sellepeale väga endast välja. Ta võtis välja tulemõõga ning pani sellega põlema rõõmsa linna, ise lausudes: „Cito et velociter!“ 5. Peategelase kirjeldus Munk Hieronymus Hieronymus nägi välja väga sünge ja hirmuäratav. Tema riietus väljendas tema tundeid. Ta oli sünge nii seest kui väljast. Mööda rõõmsat Münchenit käies jäi ta kõigile silma just oma tumeda kostüümiga. Kostüümil oli suur kapuuts, mis varjas praktiliselt kogu tema nägu. Kirjanik kirjeldab munaka nii: „ Ta ei kandnud kübarat, mille pärast ühelgi hingel
annaabi.ee 
