aastate kriitika enamasti mõistujuttu (Neimar 1996: 8). Nõukogude aja kogemus väljendus teatris muu hulgas vihjete, žestide jt. lavaliste väljendusvahendite nn. Aisopose keeles, mis arendas ühelt poolt lavakunsti kujundlikkust ja mitmetähenduslikkust (Tormis 1995: 297), teisalt kujundas aga toonase publiku üpris erksaks allegooria või kujundliku teksti vastuvõtmisel, ridade vahelt allteksti püüdmisel või vahel ka sellise allteksti kunstilisse artefakti n.-ö. sisselugemisel (vt. Vellerand 2006: 192–196). Ajastuomane peitemängulisus toimis üpris laial skaalal ja mitmel tasandil: „üle kogu tollase eesti kultuuri laotus üks suur ja keeruline salakoodide ja -vihjete silmakirjalik võrgustik. Mäng käis kahepoolselt: kunstiteose keele loomulikule allegooriale vastas kriitikute ning kunstiametnike nn administratiivne allegooria, et üht või teist väärtuslikku teost tsensuurisõelast võimalike vähimate kadudeta läbi lohistada” (Karja 2001: 373). 1944
· Üksikkäsitlused ja monograafiad jm Teatriühingu kaudu oli võimalik käia vaatamas NL teatrite ja külalisetendusi andvate välisteatrite etendusi Moskvas ja Leningradis. Käia õppereisidel ja koolitustel, tutvumas teiste liiduvabariikide teatrieluga, puhata perega mere ääres. Teatriuurimine: · TA Ajaloo Instituudi teatriajaloo sektor · TMM ja Kirjandusmuuseum · Uurijad Karin Kask, Lea Tormis, Lilian Vellerand, hiljem veel Reet Neimar · Akadeemilise teatriloo kirjutamine · Konkreetsed teemad üksikuurimuste ja sarjadena · Publiku-uuringud, statistilised meetodid Näitekirjandus sel perioodil: · Pöördumine poliitika ja ühiskondlike teemade juurest üldinimlike teemade juurde (armastus, inimsuhted, eetilised probleemid, pereväärtused jne). · Olmerealism (võrdle nt sotsialistliku realismiga) · Suhteline lihtsakoelisus, argiprobleemid
annaabi.ee 
