Põldmäe, Fr. R. Kreutzwald, 403. veel üsna vanalt lugemise selgeks. Näiteks liitus Kuldi Ado Kambja vennaastekogudusega ja õppis lugema, olles ise peaaegu 50. aastane. Temast sai koguduse sees nn lasteisa, kelle ülesanne oli lugemisoskust ka lastele õpetada. Lugemisoskuse omandamine sujus talupoegadele lihtsamalt kui kirjutama õppimine, mis hakkas neile õige vaevaliselt külge. Näiteks kirjutas Kanepi ringkonna hernhuutlaste juht Köningseer, et ,,kirjutamine on peaaegu kõigile velistele säärane raske töö, et nad meelsamini reht peksaks ja teeksid kõige raskemat tööd, kui et kirjutaksid, sest ükski nendest pole seda oma nooruses õppinud, vaid pärast ärkamist on nad õppinud lugema ja osalt ka kirjutama.31 Juhtide jaoks oli aga eestlaste kirjutamisoskus oluline, seda eelkõige üldpäeviku koostamisel, mis saadeti Hernhuti. See üldpäevik või aastaaruanne sisaldas paljuski
Saaroni lauluraamat trükiti 1759. a. Saksamaal. Uut lauluraamatut jagati vähesel määral rahvale, peamiselt väljavalitud inimestele. Massiliselt levitamisest hoiduti, et ei tekiks võimudega pahandusi. Laulud on kõik tõlkelised; eestikeelses versioonis lihtsustatud vastavalt eesti talupoja lihtsale arusaamisele; sisaldab rahvakeelsest sõnavara ja väljenduslaadi. Königseer hoolitses ka liturgiate tõlkimise ja trükkimise eest. Samuti jagati liturgiaraamatut ustavatele velistele. Eestikeelsed hernhuutlikud raamatud ringlesid Eests ilma ametliku loata ning nende pärast oli alati hädaohtu karta. Kui Königseer 1764. a. Saksamaalt tagasi tuli, muudeti Rõuge vennastekogudus iseseisvaks, et vältida teise kihelkonna sagedast külastamist, mis oleks äratanud tähelepanu. Siiski külastasid teise kihelkonna velised Königseeri. Muutuse tõi Rõuge köstri poeg Peter, kes läks riidu oma isaga ning
annaabi.ee 
