lahendamisele, mis olid kodanluse jaoks kõige tähtsamad ja seda nimelt kaubandusele. Sellele mõeldi kogu tööstust ja hulgikaubandust haaravate õiguslike organisatsioonide õiguslikku baasi. Peale Prantsusmaad tõusis seaduste kodifitseerimise alal Euroopas juhtivaks riigiks Saksamaa, mis püüdis Vabade Riikide Liidu baasil ühtset seadusandlust. Nad alustasid kõigepealt väärtpaberite õiguse ehk veksliõiguse sisseviimist. 1848 aastal õnnestus neil käiku lasta veksliseadus ja 1861 aastal ADHB. Selle seadustekogu loomise taga seisid nii poliitilised, kui ka majanduspoliitilised huvid. Kaubandusõigus puudutas peamiselt juriidilistehnilisi probleeme, kus kõige tähtsamaks oli tehniliselt maksimaalselt efektiivsete lahenduste leidmine. Kaubandusõiguse koostamine ei puudutanud eriti ühiskonna sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid. Kuna spetsialistid tundsid kaubandusõiguse praktilisi külgi hästi, oli nende mõju seadusele suur
Puudusid poliitilised eeldused. Saksamaa oli jagunenud enam kui 30 õigusterritooriumiks, igaüks neist erineva õigussüsteemiga. Baadenis ja Reinimaal kehtis Code Civil, 33% sakslastest allus ladinakeelsele pandektiõigusele (mis siiski oli subsidiaarne). Kirjutatud õiguse kõrval kehtis kohalik tavaõigus. Seevastu majanduslikud eeldused olid olemas ammu enne Saksamaa ühinemist 1871. aastal. Need täitusid seal, kus vajadus oli põletaivam: kaubandusõiguse ja krediidinduse alal (veksliseadus 1847, kaubandusseadustik 1861). Saksa eri osariikides sündis varemgi seadusi, kuid ühtne üleriiklik seadusandlus sai hoo alles peale keisririigi loomist. 1871 ülesaksamaaline kriminaalseadustik 1877 tsiviil- ja kriminaalprotsessiseadustikud 1873.a sai Reichstag ülesande hakata ette valmistama uut tsiviilseadustikku, selle ettavalmistuskomisjon alustas tegevust 1874. aastal. Komisjoni juhtis Bernhard Windsheid, juhtivaid pandektiõiguse tundjaid. Ülejäänud komisjoni liikmed
annaabi.ee 
