Kuigi prantslaste veinitarbimine on kahanenud viimastel aastatel 90. liitrilt 60. liitrile, on kõrgkvaliteedilisi veine tarbitud rohkem kui kunagi varem. Selleks, et tuua veiniturismi, tooteid ja selle võimalusi inimestele lähemale, on veinitegijad hakanud müüma veine otse tarbijale ja järk-järgult on avanud ka oma veinikeldrid külastajatele. Järelikult on huvi Prantsusmaa veinitööstuse vastu kasvanud, mis on abistanud arengut turismi väärtusesse. Näiteks Burgundias 37 % veinitehast külastab aastas umbes 1000 inimest ja 40% veinitehast külastab 1000-3000 inimest aastas. Väiksemate veinitehaste külastamine on tavaliselt tasuta, kuid mõned tootjad on maksustanud veini maitsmise, kui külastajatel ei ole kavatsust veini osta. Paljud Prantsumaa suuremate veinipiirkondade tootjad on teinud veiniturismist oma peamise sissetuleku allika, arendades oma veinitehaseid professionaalseks, kaubanduslikuks ja populaarseks turistide tõmbenumbriks
Vainu, kellega olime kunagi koos koolitusel käinud,» meenutab Lea. Sõbrannad tahtsid minna tööle kuulutuses mainitud Iirimaale, kuid Angeronase juht pakkus neile hoopis Portugali. Esimesest «konsultatsioonist» väljasõiduni kulus umbes pool aastat. Vainu soovitas töölesõitjatel isiklikku raha mitte kaasa võtta, sest kohapeal pidid nad kohe teenima hakkama. Lea ja Angela võtsid siiski ligi nii pangakaardi kui ka mobiiltelefoni. Portugalis selgus, et veinitehast, mis pidi pakkuma tasuvat tööotsa, pole olemaski. Vainu vastas järelpärimisele lühisõnumiga: «Olge mõistlikud, minge pansionaati ja tegelege niikaua maalide müügiga, kuni korraldame tehase asja. Teised juba müüvad ja teenivad.» Tallinnas oli Vainu tüdrukutele lubanud, et Porto linnas ootab neid tuba kahele, tegelikult aga viidi kõik Eestist saabunud Maia äärelinnas asuvasse pansionaati Pensoa Dormida, kus 40 inimest pidanuks jagama keldrikorruse ühismagalat
annaabi.ee 
