kuid see võitis populaarsuse juba enne Caesarit ning kujunes rikkuse allikaks neile, kes valmistasid seda ( orjade tööjõudu kasutades) suurtes kogustes. Antiikmaailmas joodud vein erines nendest, mida juuakse praegu. Siis eelistati magusamat veini. Alkoholiprotsent oli arvatavasti väiksem ja vaini segati tihti teiste ainetega, näiteks mee, vürtside ning mõnikord koguni mereveega. Rooma keisririik ja selle hästi korraldatud trantspordivõrk ei soodustanud mitte üksnes veinikaubandust, vaid ka viinapuude levikut. Juba enne roomlaste tulekut olid kreeka kaupmehed toonud viinapuud Lõuna- Prantsusmaale, kuid pax Romana viis need kogu Prantsusmaale ja Hispaaniasse ning võis ergutada metsviinapuude kasutamist Saksamaal. Meie ajaarvamise 3. sajandi lõpuks valmistati veini paljudes paikades, mida praegu peetakse traditsioonilisteks viinamarjapiirkondadeks: Bordeaux´s, Burgundias, Moseli orus ja Jersis. Sealt hakati veiniga varustama Roomat ennat.
marjadest, mis on tänapäevase vitis vinifera ja teiste kultuurviinapuuliikide eelkäijaks. Veinide hälliks peetakse muistset Rooma impeeriumi, kus tegeleti sihipäraselt veinide tootmise, kasvatuse kui sordiaretusega. Kesaegsete avastusretkede ning koloniseerimise käigus rändas veinikunst Uude Maailma. Veinide ajalugu Rooma keisririik ja selle hästi arenenud transpordivõrk ei soodustanud mitte üksnes veinikaubandust, vaid ka viinapuude levikut. 3. sajandi lõpuks m.a.j valmistati veini paljudes paikades, mida peetakse tänasel päeval traditsioonilisteks viinamarjapiirkondadeks. Murrang toimus ka veini transportimisel. 2. sajandil pKr ilmus Prantsusmaal kasutusele uus vedelikumahuti, mille olid leiutanud keldid - puutünnid. Sinnamaani hoiti ja transporditi veini kitsastes savianumates - amforates. Varakeskaja möödudes hakkas vahepeal kokkukuivanud veinikaubandus uuesti kasvama. Põhjuseks kiriku
annaabi.ee 
