istub noorpaar ning isamees ja kaasanaine. Isamees kutsub veimede saajad ükshaaval nimepidi ,,pulma". Veimed ulatab saajale pruudivend mõõga otsas. Paeltega kokkuseotud suka ja kindapaar on täiend anded. Vasakul olev pruut annab kas sukad või kindad, need on pooled anded. Pulma ametimehed saavad suured kimbud, kus on särk, sall, sukad ja kindad. Esimesena antakse veimed ämmale ja äiale, siis saavad pulma ametimehed, seejärel teised pulmalised. Iga veimekimbu saaja peab kaasanaisega või kirstu kohaletoojaga tantsima. Ka pulmade lõpetamine on traditsiooniline. Pulmad lõpetatakse nooriku tantsimisega (,,pulmade lõhki tantsimine"). Kõige tavalisem pulmade lõpetamise märguanne on lõputoit kas kapsad või kapsasupp või siis liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnevad mitmesugused märgu anded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aita, toob noorik voki keset tuba ja hakkab ketrama siis peavad kõik
Nõuandjaks oli sageli juures olnud ka ämm. Kinkide jagamise algatajaks oli saajarahvas, kes nõudis lauldes veimekirstu avamist ja veimede näitamist. Veimed asusid tavaliselt erilises nõus (veimevakk, andevakk, pruutvakk), mis asetses veimekirstus. Kirstu avamine toimus pidulikult, lokaalselt erinevate tavadega. Kirstu avas tavaliselt see, kes kirstu peiukoju oli toonud (ajumees, kirstusõitja). Põhja- Eestis oli tuntud nn. vakatants. Iga veimekimbu saaja pidi hüppama või kirstumehega (~kaasanaisega) tantsima. Ilmselt uuemaks veimevaka jagamise kombeks oli raha nõudmine andide eest. Ükshaaval kutsuti pulmalisi ette ja kõik pidid raha panema. Lääne-Eesti kihelkondades kõneldi mitte enam vaka jagamisest, vaid vaka müümisest. Kohati oli ettenähtud rahasummagi. Kursi kihelkonnast teatakse, et vakaraha oli täite andide puhul kaks rubla. Siin oli tegemist kahe iseseisva tava
annaabi.ee 
