Peagi jõudsid nad päris metsasüdamesse, kus oli pime, vaikne ja ühtegi häält polnud kuulda. Harry pani ette, et nad jääksid siia ootama, sest siit kuuleb miili kauguselt, kui keegi tuleb. Äkitselt kostus pimedate puude vahelt ebaühtlased sammud. Ilma hoiatamata lõhestas vaikuse hääl, mis tõi kuuldavale sõnad, mis kõlasid nagu loits: "MORSMORDE!" Ja pimedusest, millest läbi nägemiseks Harry oli silmi pingutanud, paiskus välja midagi hiiglaslikku, rohelist ja veiklevat: see lendas üle puulatvade taevasse. See oli tohutu suur kolp, mis paistis koosnevat smaragdrohelistest tähekestest ja mille suust vonkles keele asemel välja madu. Nende silme all tõusis see üha kõrgemale, kiiskas rohelises uduvines ja joonistus musta taeva taustal välja nagu mingi uus tähtkuju. Äkki kostis nende ümbert kriiskeid. Harry tahtis teada, kes oli sealt puude tagant selle asjanduse taevasse saatnud, kuid Hermione tiris teda tahapoole. Ta teatas, et see
vaevab... [- - -] Eal ära söanda sa solvata meest, kel vaesus on vaev, mis laastab hinge ju kannatavat; jumalaist kink õndsaist. Keel kasin, aardeist kallim see inimlastele loodud, suurim heameel on, kui kulgedes järgida mõõtu. Rääkinud halba, sa saad ise kuulma ju suuremat peatselt. Ning ära süngena istu sa peol osavõtjaterohkel; rõõm üheskoos pidusöögist suur, kulu kuid üliväike. Hommikul ohvreiks Zeusile ning jumalaile ka muile, kallates veiklevat veini, sa käed pese mustast puhtaks! Sest ei kuuletu sul nad, sülgavad huulilt palved. Pöörand päikese vastu sa end, ära vett lase eales; päikese loojudes, siis kuni tõusuni pea seda meeles! Vett ära väljuta teel ega eemal sa teest, kui kõnnid, endast paljastust hoides. Sest ööd on õdnsate jaoks ju. [- - -] Ning jõge vooduse sisse, mis voolamas merre, sa kusta ep tohi, allikavette ju ka, seda tõesti sa väldi! Ning ära tühjenda end, ei küll ole see parem ühti,
annaabi.ee 
