Armaviri linna Põhja Kaukaasias. 1920.aasta 22. jaanuaril suri Georg seal süüfilisse. Paar nädalat hiljem järgnes talle ka tema õpilane, võistlus kaaslane ja sõber Aleksander Aberg. Nad maeti ühte hauda. Nii lõppes Georg Lurichi tähelend tema 44. eluaastal. Lurich oli haritud ja väga intelligentne inimene. Igas asjas oli tal välja kujunenud kalduvus iseseisvale mõtlemisele, mis aga osalt viib kangekaelsuse ja veidruseni. Selles, milles ta kõige rohkem tegeles, atleetikas ja maadluses, ei ole ta kellegi õpilane, vaid täielik iseõppija. Rahvas kutsus teda ka ,,Kalevipojaks" või ,,Kaleviks". Kõhkluseta võib väita, et Georg Lurich on üks silmapaistavamaid ja omapärasemaid isiksusi mitte ainult Eestis, vaid ka maalima kehakultuuriajaloos.
kujutus. Tätsamates nendest --«Anni neitsipõves» ja «Rollides», mis on oma sisult võdlemisi läedased --on kesksel köal aadli narruseni ulatuva seisusliku uhkuse ja rahvusliku übuse paljastamine, millega kirjanik jäkas oma ajalooliste jutustuste võtlevat suunda. Omapäases satifrilises laadis kirjutatud teos on «Tallinna narrid ja narrikesed» (1892). Siin kujutab Bornhöe mitmesuguseid vana Massiüiskonna tingimustes veidruseni virildunud tü upe, kes on tüised, käutud ja naeruvä arsed, olgu nende narruseks siis kuulsus, raha võ armastus. Eriti teravalt on Bornhöe oma satiiris väja naernud kodanluse alusetut kul-tuuriupsakust ja «eesti suurvaimude» väjahaudu-mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon
annaabi.ee 
