igale asjale oma piiri pannud ja seaduse teinud. Et hundid edaspidi iganes mitte niisugust kurja tööd enam ei teeks, tõstis Vanaisa hoiatamiseks Peedo kõige oma vankri ja härjaga, ühtlasi ka murdja hundi taevalaotusele. Hundi rakendas tema nuhtluseks härja kõrvale vankri ette, ka koormat vedama. Et see nii on sündinud, näeme nüüd veel igal ööl vankri tähtedest taevas. Neli tähte vankris, mis nelinurka seatud, on neli vankriratast. Kolmest tähest vankri ees on esimene vehmer ehk ais, teine järgmine on härg, kolmas kõige ees on peremees Peedo. Aga keskmise ehk härja kõrval on veel üks pisike täheke, see on hunt ehk võru keeli susi. Hunt ehk susi ei taha koormat vedada ja kisub metsa poole. Sellest on siis tulnud, et keskmine täht ehk härg otsekohesest joonest kõrvale on kistud, metsa poole kannab. Selle rahvajutu järgi nimetavad võrokesed Suurt Vankrit Peedo vankriks. Maailmas on ka avastatud ,et võib-olla ei ole tähtkujusid tegelikult üldse olemas
sajandil peaaegu igal suuremal talul oma tuulik, väiksematel 5-6 pere peale üks ühine tuulik. 6-10 m kõrgust kahekorruselist laudseintega tuulikut kandis keskel tugev sammas, mille alumist otsa toetas suurtest kividest laotud kivijalg. Lihtsa, ühe paari kividega veskimehhanismi käivitamiseks oli tavaliselt neli tiiba, mida katsid õhukesed lauad või 19.sajandi keskelt alates reiidest purjed. Tuulde keerati tiivad koos kogu veski kerega, selleks oli kere külge kinnitatud pikk händ ehk vehmer. Suured Hollandi tuulikud ilmusid Eestisse hiljem kui pukktuulikud, kujunesid sajandite jooksul Mandri- Eestis üsna tavalisteks. Neil oli pööratav ainult pea koos tiibadega. Läbi 3-4 korruse ulatuv veskimehhanism käivitas tavaliselt kaks paari kive. Kaua kuulusid Hollandi tuulikud ainult mõisatele. Kõrtsid Vanimad teates maakõrtside kohta pärinevad 15.-16.sajandist. Algul rajasid kõrtse ordumeistrid ja piiskopid, aja
annaabi.ee 
