tihedate põikitriipudega. Kõht on neil kollakasvalge tumeda pikimustriga. Tuuletallaja jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on tal mustad. Tuuletallaja nokk on tüvikuosast hall ja otsast tumenev. Tuuletallaja on arvatavsti kõige tuntum oma erilise rappelennu poolest. Hea hulk teisigi Euroopa kulle võib rapelda, kuid keegi ei ole selle lennuviisiga saagiotsingul nii seotud kui tuuletallaja. Ta lendab maapinna kohal mõõdukas kõrguses, tiivad kiiresti vehklemas ja saba laiutatud, pead hoitakse seejuures liikumatult ja allasuunatult ning alati vastu tuult, et märgata maapinnal igat liikumist. Rapeldes seisab tuuletallaja täiesti ühel kohal, nagu ripuks ta mingi nähtamatu traadi otsas, suhteliselt pika ja ümara otsaga saba kasutab lind tüürina. Kui keegi ilmub nähtavale, võib tuuletallaja tihti raplemise katkestada, laskuda pisut allapoole ja uuesti rapelda. Kui ta on avastanud sobiva saagi, laskub ta järk-järgult. Lõpprünnakuks on
liiga hõredad ega ole pigmendiküllased, liibuvad värvitult blondina siniste soontega oimukohtadele, liiga teravana ja otsekui hanesulg küünitab linnunäost ette nina, liiga kitsalõikelised, liga salapärased on suletud huuled ja nõrk nende helitu hääl, liiga väikesed ja kogu valgustusjõust hoolimata varjatud on silmad, kusagil ei õhku tugevat värvi. Seda õpetatud meest on raske ette kujutada noorena, house seljas ratsutamas, ujumas ja vehklemas, naistega naljatamas või koguni neid kallistamas, tuules ja rajumöllus, kõva häälega kõnelemas ja naermas. Selle peene, väheke konservilikult tuima munganäo puhul tulevad kõigepealt tahtmatult mõttesse suletud aknad, ahjusoe, raamatutolm, ärkvel oldud ööd ja töörohked päevad; sellest jahedast näost ei vooga soojust ega kiirga jõudu. Erasmus kannatas eluaeg ebakindla tervise pärast, teda kimbutasid pidevalt väga mitmesugused haigused.
annaabi.ee 
