väga halbades tingimustes. Leiame, et pigem surra väärikalt ja vabatahtlikult, kui roojases voodis oma viimastel elutundidel piinelda. Meie seisukoha on väga hästi sõnastanud psühhiaater Jaan Olari: ,,Sotsiaalpoliitika edendamata jätmise korral tuleks Eestil kaaluda eutanaasia legaliseerimist." Meie teiseks argumendiks on: Eutanaasia tuleks legaliseerida, sest inimesed ei tohiks oma elust mitmeid aastaid lihtsalt valudes piineldes või voodis vegeteerides veeta. Kui inimesel on surmav haigus, mis ei allu enam ravile ning on teada, et järgmised paar aastat oma elust inimese seisukord aina halveneb, siis miks lasta inimesel piinelda? Toon teile ühe elulise näite. Ellen Laap kirjutas õhtulehele 2010. aastal enda loo. Ta rääkis, kuidas tal on haigus, verepaksenemine, mida ei saa enam kontrollida. Ta teadis, et tema enam hooldekodust elusalt ei lahku. Tal oli aeg surmaga leppida, mida ta ka tegi, kuid ta ei suutnud leppida sellega, et
Tegelikult polegi ju oluline korralikult ja soravalt kirjapandud sündmustik, mis lugejat hetkekski lahti ei lase jah, see on nauditav, kuid vaidlused ja arvamused algavad suhtumisest sellesse mitmekihilisse hoiatusromaani, kus iga järgmine lahend juhatab suuremasse ummikusse. Kus on siis tehtud viga, et sünnivad sellised nagu Alex? Mis on nii pööraselt valesti, et nad tegutseda saavad? Raamatu vastused on ridade vahel olemas kogu ühiskond on selline, võõrandunud ja moraalitu, vegeteerides päevast päeva ilma kõrgemate sihtide ja sügavama eesmärgita. "Kellavärgiga apelsini", nagu iga laineidlöönud ja ajaproovile vastupidanud teost, ei saa lahutada kontekstist, milles see kirjutati ja milles meie seda loeme. Stanley Kubricku film näiteks annab küll üsna adekvaatselt edasi sisu, kuid paratamatult visuaalsele meediale omastes jämedates toonides ja detailidest loobumise hinnaga. Filmis muide puudub see
annaabi.ee 
