valgala ning 75-meetrise languga Keila jõe vooluhulk joa kohal juba arvestatav (keskmiselt 6,5 kuupmeetrit sekundis, maksimaalselt kuni 150 kuupmeetrit sekundis). Keila joal on põhiastangust umbes 200 m ülesvoolu jõel paarisaja meetri ulatuses veel kaks madalamat (0,5 ja 1,5 m) lubjakivist astangut. Keila juga on imetlusväärne igal aastaajal ja erinevalt paljudest teistest jugadest ei vähenda ka kohatine veevaesus oluliselt selle ilu. pakaseline talv ahendab ka Keila joa, kuid selle jääkardin ei suuda oma filigraansuse ja suursugususe poolest võistelda Jägala joal nähtavaga. 1827. a. omandas maa-ala krahv A. Benckendorff, kes laskis siia rajada (arhitekt A. Stackenschneider) uusgooti stiilis kauni mõisakompleksi. Loss, juga, lookleva jõe kohal kulgevad rippsillad, joaalune kanjon ja selle kallastele jääv 25 ha suurune liigirikas (üle 80 puu-
1993-2008. a andmete põhjal on teada Eestis ca 270 jõevähi leiukohta. Jõevähk ei ela kaugeltki kõigis veekogudes, kuna tal on elupaiga suhtes omad nõudmised. Vähile on sobivad kõva (vähki kandva) põhjaga veekogud. Oluline on varjevõimaluste (kivide, puujuurte alused) või nende rajamise võimalused (urgude rajamiseks sobivad järsud savikad kaldad). Vähile on vajalik kvaliteetse vee olemasolu. Negatiivseks asjaoluks jõevähi veekogu puhul on veetaseme suur kõikumine, eeskätt veevaesus vooluveekogus. Veekogu ei tohi kannatada hapnikupuuduse all. Jõevähile optimaalne vee pH väärtus on vahemik 7-8. Koorikuvahetuseks on vähile vajalik rohke kaltsiumisisaldus vees. Vähk saab kasvada vaid jäiga kitiinkooriku vahetamise teel. Suguküpsed isased kestuvad aastas tavaliselt 1-2 ja emased vaid 1 korra. 2.1 Jõevähi arvukuse vähenemise põhjused Jõevähile on ohtlik vee reostumine, eriti ammoniaagiga, raskemetallidega, putukamürkidega
annaabi.ee 
