mis kõhulahtisuse puhul viitab ägedale soolepõletikule. Iiveldus ja oksendamine on kõhulahtisusega sageli kaasnevad sümptomid, mis taanduvad reeglina kiiremini kui kõhulahtisus. Kõhulahtisusega kaasnevad ohud: Inimese organismist rohkem kui poole moodustab vesi: vastsündinul ca 80% kehamassist. Kui vedelikukaotus on ~0,5% kehamassist, tekib inimesel janutunne. Janu puhul tekkiv suukuivus on tingitud vähenenud süljeeritusest ning peegeldab veevaegust. Suurimaks mureks gastroenteriidi puhul ongi vedela rooja ja oksendamisega kaotatav vesi. Kui vedelikku jääb juba organismi normaalseks funktsioneerimiseks väheseks, siis nimetatakse seda seisundit dehüdratatsiooniks ehk organismi veetustumiseks. Eriti oluline on vedelikuvaegust jälgida väikelastel! Esmalt muutub keel kuivaks, väheneb sülje- ja uriinieritus. Tõsisemal juhul muutub laps ebatavaliselt loiuks, nutab ilma pisarateta.
novembril ja jäätumise algus 28. novembril, siis 2006.a. tekkis jääkaas juba novembri esimese nädalavahetuse paiku. Kui see jää peakski jääma ning lähipäevade soe ilm ja tuuled seda ei purusta, hakkab järvevee hapnik juba varakult jääalustes protsessides vähenema. Õnneks oli üleeilseks jääkaane all veel vaid järve madalam lõunapoolsem ots, suurem osa järvest aga jäävaba. Limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalti sõnul ei suutnud veevaegust leevendada ka sügisesed vihmad. Maapind oli suvest saati sedavõrd kuiv, et sajuveed kadusid pinnasesse ega toitnud jõgesid ja kraave, mis vett järve toonuks." (Raudvere, 2006) Kõrge veetase ja selle tagajärjed On olnud ka vastupidiseid näiteid veetaseme kohta: "Võrtsjärve kaldale on kuhjunud mitme meetri kõrgused jäähunnikud, sest hiljutine torm pani järvel jää liikuma. Lisaks varajasele jääminekule on Võrtsjärve veetase jaanuari kohta äärmiselt kõrge, kirjutab Postimees
annaabi.ee 
