liikidena koos lubjalembelistega. Toorhuumuslikku huumushorisonti katab looduslikel rohumaadel ja lodumetsades alla 10 cm paksune turvastunud rohukamar või metsakõdu. karbonaatsed gleimullad, mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veereziimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei-pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga. Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast. Suurema levikuga on leostunud ja küllastunud gleimullad. Suuremad gleimuldade alad paiknevad Madal-Eestis (Pärnumaa, Läänemaa, Raplamaa lõunaosa ning saared). Rohkesti leidub neid ka Võrtsjärve ja Peipsi ümbruses, Põhja-Eesti rannikul ja Valga piirkonnas. Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega,
alla 10 cm paksune turvastunud rohukamar või metsakõdu. Lähtekivimi, orgaanilise aine, gleistumise, mullaprotsesside laadi, profiili ehituse järgi eristatakse järgmisi gleimuldade tüüpe: karbonaatsed gleimullad, mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veereziimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei-pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga. Eestis esineb gleimuldi kõige rohkem Lääne- ja Pärnumaal ning Lääne-Virumaal. Gleimuld Leetunud mullad Alustevaesel lähtekivimil tekkinud muld. A-horisondile järgneva väljauhtehorisondi E paksuse järgi ning A- ja E-horisondi suhte järgi eristatakse õhukesi keskmise sügavusega ja sügavaid leostunud muldi.
annaabi.ee 
