Mäletad, Ing, seda alleed, seda üksikut lumist teed? Kuused olid kui suhkrupääd, suhkrupäike all sina läed. ... Ühel ristteel lunde sa kiskusid minu endaga. Mäletad, veersime alla mäest võet kinni kaelast ja käest? ,,Kümnes kiri Ingile" Paraku jäi see aga Visnapuu loomingus viimaseks kirjaks oma abikaasale, kuna 1941. aastal surnud naisele sai mees pühendada veel vaid järelhüüde ,,Ingi haual". ,,Ma olen üks peotäis pihu, mille puistasin haude ise pääle valgete õite vihu. See oli mu viimne vise." Teise
Armastan sind. Oled siin vast juba? Ootan sind ja ootab laual lamp. Kümnes Kiri Mäletad, Ing, seda alleed, seda üksikut lumist teed? Kuused olid kui suhkrupääd, suhkrupäie all sina lääd. Kuused latvadel kandsid kuid, lumilinnud painutid puid, unen nägid nad unest und, langeden peksid tiivuga lund. Mäletad, Ing, seda alleed, seda üksikut lumist teed, kust me jooksime kinni käest lume lennaten alla mäest? Ühel ristteel lumme sa laskusid mino endaga. Mäletad, veersime alla mäest võet kinni kaelast ja käest? Hiljem leidsime metsa seest igalt poolt "armas" eest. Kuused õlid kui suhkrupääd. Suhkrupäie sean sina lääd. Nüüd olen sinota siin, südämen sõnata piin. Mäletad, Ing, seda alleed? Sa mida minota teed?
annaabi.ee 
