Selliselt tekib taime ümber seisev õhkkate, mis auramise intensiivsust vähendab. Karvade valge värvus soodustab päikesekiirte peegeldumist ja seega ka lehtede vähemat soojenemist. Kevaditi, kui vett ja niiskust leidub rohkem, arenevad pehmete lehtedega kiirekasvulised taimeliigid (pojengid, tulbid, kuldtähed). Põua ja talve elavad nad üle risoomidesse ja sibulatesse kogutud varuainete abil. Rohtlavööndi taimestik Rohtlas kasvavad ka nn veerpall-püsikud (nt kipslill, jumikad). Sellesse rühma kuuluvad taimed lõpetavad oma arenemise suve lõpuks ja selleks ajaks juured kuivavad, kuid nende seemned, mis tavaliselt asuvad kupardes, välja ei lange. Sel ajal muutub varre alus väga rabedaks ja tugeva tuulehoo või puudutuse tõttu murdub praginal ning kohe haarab tuul kerakujulise taime, mis on väga kerge ja ühtlasi kujutab endast suurt purjepinda.
Siia kuuluvad pojengid (Paeonia), tulbid (Tulipa) ja kuldtähed (Gagea). Suvipüsikuil on kaks peamist kasvuvormi. Ühtedel, kuhikpüsikutel, on püstine väheharunev vars ja koonilise üldkujuga lehestik: algul tekivad laiad lehed, hiljem vart mööda ülespoole lehe suurus kahaneb ja lehed muutuvad kseromorfsemaks; sellised on vägiheinad, salveid, ussikeeled jpt. Nende taimede vahelise ruumi kasutavad ära kaharad oksise varre ja enamasti rohkete väikeste õite ja lehtedega veerpall-püsikud. Nende nimi tuleneb omapärasest veerevast levimisviisist, mis võimaldab ühtlast seemnete levi laial alal. Sellesse rühma kuuluvad kipslilled, tuliürdid (Phlomis), mitmed putked ja jumikad. Enamik püsikuid on ulatusliku juurestikuga (sammasjuurelised on ülekaalus). Hilis-suvise arenguga sügispüsikud on märksa kserofiilsemad, nad kasutavad ära ruumi, mis tekib mesofiilsete rohundite kuivamisel
annaabi.ee 
