Kool 19.saj 19. sajandil loeti talurahvaseaduse järgi kõiki lapsi alatest kaheksandast eluaastast kuni leerieani kooliealisteks. Seal oli kaks kategooriat: Kodulapsed ja koolilapsed. Nemad pidid läbima kooliõppeprogrammi mis oli lugemine, katekismus ja kirikulaul. Külakoolis käivad lapsed olid kolmes rühmas: Tähtede õppijad, veerijad ning lugejad ja katekismuse õppijad. Külakoolis algas 1830aa. Üleminek kirjutamise ja rehkendamise õppimisele. Ka mitmehäälne koorilaul ja noodiõpetus. Hakati looma koolikoore. Esimene tütarlaste kool oli Vana-Vigalas 1841aa. Tüdrukutele õpetati lisaks ka käsitööd. Kirjutamise ja rehkendamise õppimine jäi sajandi lõpuni poolvabatahtlikuks. Õppevahenditest ja õpikutest: 1849.a kooliseaduses nõuti, et iga koolikogukond peab koolile muretsema suure
õppinud ja nõutud katekismusetekstid meelde jätnud. Tavaliselt tuli neil kord kuus minna koolmeistritele teadmisi näitama. Selleaegne kool oli õiguse poolest karistuskool. Kes kodu lugema ei õppinud, sunniti kooli minema. Koolis sunniti lapsi käima trahviraha ähvardusel. Puudutud päeva eest tuli maksta 5 kopikat. Säärast kooli nimetati ka trahvikooliks. Külakoolis jaotati lapsed teadmiste alusel kolmeks: tähtede õppijad, veerijad ning lugejad. Lugemise selgeksõppimine võttis 2-3 talve. Koolipäevade arv sõltus õpilaste hulgast ja koolipiirkonna suurusest. Kus koolilaps palju käisid ühel päeval poisid, teisel tüdrukud. Oli kool kaugel, ööbiti ja õpiti koolimajas esmaspäeva lõunast laupäeva lõunani. Talurahvaseaduses lisati juurde, et siis " lastakse lapsi koddo, et vihtlevad ja puhtaid ridid ja mona tulleva näddala peäle tovad ". Koolitööle andis hinnangu pastori kevadine koolikatsumine.
annaabi.ee 
