Kuival suvel tõuseb temperatuur juulis 23° kuni 28°C-ni. Talviti, kui langeb suurem osa aastasest sademete hulgast, langeb õhutemperatuur 2° kuni 12°C-ni. Keskmine sademete hulk on 1000 mm aastas. Rohkem langeb sademeid Põhja-Itaalias, kus mägedes võib sademeid langeda isegi üle 3000 mm aastas. Lõuna- Itaalias langeb mõnes piirkonnas aasta jooksul aga vaid vaevalt 200 mm sademeid. Erinevast sademete jaotumisest oleneb ka Itaalia jõgede veerezhiim. Alpidest alguse saav Po ja selle lisajõed on suhteliselt vee- ja energiarohked ning nende veetase aasta lõikes stabiilne. Kesk- ja Lõuna-Itaalia jõgede veetase alaneb aga suviti järsult. Suurimad jõed on siin Tiber ja Arno. Itaalia mullastikku ja taimestikku on tugevalt mõjutanud inimtegevus. Viljakamad mullad on Lombardia madalikul paiknevad lammimullad, mujal on peamiselt levinud punamullad. Looduslikke metsi on Itaalias säilinud peamiselt mägedes
esimene arenguastmeks, ajapikku mesotroofse turvasmullaga siirdesooks, see omakorda soo viimaseks arenemisstaadiumiks toitekehva turvasmullaga rabaks. Viimase arengus võib eraldada kaht astet. Neist esimeses, oligotroofses faasis on raba pind kumer ja vesi pinnases liikuvam kui teises, dustroofses arengufaasis. Viimane saabub rabaturba pideva juurdekasvu tagajärjel, mis raba servaalal on tavaliselt suurem kui raba keskel. Dustroofses faasis on raba keskkosa lame, muutunud on veerezhiim ning veelgi halvenenud tingimused taimede kasvuks. Kas soo on tekkinud veekogu või mineraalmaa soostumise tagajärjel, seda näitab turbalasundi põhjas järvesetete esinemine v mitteesinemine. Üheaegselt järvemuda settimisega asustavad veekogu kaldavööndit soo- ja veetaimed, mille surnud osadest mood turbakiht. Madalaveelistes ja lamedakaldalistes järvedes toimub kinnikasvamine tavaliselt kogu
Piave, Tevere, Ticino ja Toce jõgi. Itaalia suurimad järved on Garda järv, Como järv, Lago Maggiore. Jõgede peamised toiteallikad ja kõikumine Alpi mäestik on Euroopa keskne veelahkmeala - sealt saavad alguse paljud suured jõed. Jõgede algus on enamasti kärestikuline, paljud neist toituvad liustike sulamisveest. Mõnede jõgede toiteallikateks on ka vihmavesi, põhjavesi ja lume sulavesi. . Erinevast sademete jaotumisest oleneb ka Itaalia jõgede veerezhiim. Alpidest alguse saav Po ja selle lisajõed on suhteliselt vee- ja energiarohked ning nende veetase aasta lõikes stabiilne. Kesk- ja Lõuna-Itaalia jõgede veetase alaneb aga suviti järsult. Kõige suuremad vihmad algavad sügisest, mis põhjustavad mitmel pool suuri üleujutusi. Suvel on jõgedest vähem vett, kuna suvine kliima on kuiv ja kuum. Üleujutused Üleujutusi võib esineda mitmetes Itaalia jõgedes
need liivamaad, kus on vettpidav nõrgkivikiht(sinika, nõmmraba, osalt kanarbiku ja mustika). Kraavi mõju põhjaveele ulatub sellistes kasvukohtades vaid mõnekümne meetrini. Tõhus kuivendamine nõuab tihedat kraavivõrku. See aga liiga kallis, ei tasu ära. SÜGAV MAAHARIMINE(50-60cm) enne metsakultuuride rajamist on efektiivne nendel liivmuldadel, kus nõrgkivi või tugevasti tihenenud liivakiht. Siin tuleks künda kas üleni või ribadena,paraneb veerezhiim. Kuivad liivmullad(sambliku, osalt kanarbiku ja pohla)muutuvad künni järel niiskemaks, soostunud mullad(sinika, karusambla)aga vettpidava nõrgkivi purustamist kuivemaks. Leesikaloo kasvukohatüübis tuleb mulda juurde vedada, soovitav on lõhata reljeefi madalamatesse kohtadesse augud ja need täita mullaga. Augud võiks olla ühenduses. LIIGNIISKUSE PAHED, TUNNUSED JA PÕHJUSED liigniiskuse tunnused. Mulla liigniiskus
Vesi esineb mullas seotud ja vaba veena ning veeauruna. Keemiliselt seotud vesi kuulub huumuse ja mineraalide koostisse ja taimed seda kasutada ei saa. Sama lugu on ka füüsikaliselt seotud hügroskoopsusveega. Nn. surnud vees sisalduvate mineraalainete kättesaamiseks on siiki vôimalus, kui nad seal lahustuvad, ning liiguvad kilevette ja edasi vabasse vette. Vaba vesi liigub kapillaar- ja gravitatsioonijôudude môjul. Tähtsaim taimedele on rippuv kapilaarvesi pindmistes kihtides. Mulla veerezhiim - iseloomustab vee tungimist mulda, liikumist ja kogunemist mullas ning lahkumist mullast. Mulla niiskusrezhiim - iseloomustab taime varustamist veega. Bioloogiline produktiivsus on maksimumilähedane siis, kui mulla omastatav veevaru kôigub kapillaarsidemete katkemise niiskuse ja väliveemahtuvuse vahel (kui on üle selle, siis langeb aeratsioonipoorus alla 10% ning mulla hapniku varustus langeb alla normaalse piiri - taimede jaoks). 12
annaabi.ee 
