Tal läkski see korda, kuid siis kui tütarlaps Petsorinit armastama hakkas, tüdines viimane juba Belast ära ja tahtis n-ö uutele jahimaadele tormata. Vürstitar Mary puhul oli Petsorini soov Grusnitskile n-ö ära teha ja sel puhul kasutas ta oma eesmärgi saavutamiseks üht süütut naisterahvast, kes pahaaimamatult läkski Petsorini õnge. Nende kahe neiu puhul oli mängus üksnes Petsorini saamahimu ja enda enesehinnangu kõrgendamine. Kõige enam hoolis aga Petsorin Veerast, kuid ta siiski ei armastanud teda. Temaga oli Petsorin tegelikult tuttav juba enne Bela ja vürstitar Maryga kohtumist, kuid teose sündmustikku tuleb tema neist kolmest naisest kõige hiljem. Kõik need naised olid üksteisest mõnevõrra erinevad, kuid siiski leidub neil ka sarnaseid jooni. Näiteks olid nad kõik valmis nii oma kui oma armastatu õnne nimel ohvreid tooma ning mõtlesid seejuures ka teistele inimestele. Petsorinil selline võime aga puudub, ta on piiritult egotsentriline
Petsorin oli uudishimulik. Ta jälitas pimedat poissi mere äärsel järsakul Tamanis. Ka uudishimu tõttu läks ta sadamasse kauni salakaubavedaja juurde, kus ta oleks võinud uppuda, sest naine meelitas ta paati ning Petsorin ei osanud ujuda. Petsorin puutus kokku paljude naistega. Veera oli ainuke naine, kes Petsorinit oli mõistnud nii palju kui võimalik. Naine oli tema nimel ohverdanud ennast, kuid Petsorin polnud seda kunagi hinnanud. Petsorin hoolis Veerast, kuna peale naise lahkumiskirja lugemist, kihutas ta talle järele, hoolimata oma duelli järgsest väsimusest. Kui Petsorin taipas, et ta on oma armastatud naise kaotanud, sulas ta külm süda ning ta nuttis tükk aega. Petsorinisse oli armunud ka vürstinna tütar Mary. Petsorin mängis temaga, sest talle ei meeldinud iseloomuga naised. Ta tegi kokkuleppe Azamatiga, kes vahetas oma õe Bela Kazbitsi hobuse Karagjozi vastu. Bela oli algul õnnetu kuid
annaabi.ee 
