Järvedega seotud pärimustes on näkk kuri, merega seotud pärimustes aga vastupidi (Mereema tütar otsib endale meest). Näkk (kinnijäänud surnu) on niikaua seal, kuni ta kellegi teise enda asemele saab. Pühajärv, Emajõgi, Pühajõgi (Võhandu), Emujärv, Ahijärv, Ahja jõgi, Ahioja – nendes võib näkke kõige enam kohata. Kõige suurema tõenäosusega ilmutab ennast jaanipäeval. Tõrjemaagia - näkile kaku andmine, sülitatakse kivi peale ja visatakse vette. Mitmed sukad jalga. VEERAHVAS, MERERAHVAS – arvatakse et elu seal all on samasugune nagu meil. Neil on omad kirikud, talud jne. Rõhutatakse, et nende elu seal on uhkem. Asukad on inimesekujulised. Abielu mererahvaga on ebapüsiv, sest lõpuks tahavad nad vette tagasi minna. Haldjanaised käisid maal merelehmasid karjatamas (suured sinised lehmad) ja kui mees naist nägi, tundis naine talle kohutavalt ilus ning võttis ta kohe naiseks. Mererahva põhiülesanne oli kalasaagi kindlustamine
tuuleks ja tüdruku näkiks.” (Eisen 1995:60) Kolmas lugu on oma lapse tapnud ja ennast uputanud tüdrukust, kellest saab esimene näkk, ja kes igal jaaniööl lapse hauda otsima läheb (“Sellepärast teatakse nii palju näki ilmumisest jaaniööl kõnelda” (Eisen 1995:60)). Näkineiu kannab inimeste peale nende pattude pärast viha ning uputab neid igal võimalusel. Lisaks neile kolmele loole käsitleb Masing ka neljandat varianti, mille kohaselt näkid (veerahvas) on vaarao sõjaväest tekkinud. Samas mainib ta ka uppunud inimeste versiooni, kuid leiab, et “/.../kuigi mõnest loost võiks järeldada, et kuigi uppunud ja veerahvas on hääs läbisaamises, ometi nad ei võrdu.” (Masing 1998:153) Olenemata sellest kas näkid kuuluvad veerahva alla on päris kindel, et igast näki ohvrist saab omakorda näkk, nagu ka vabasurma minejatest. Lõpuks on paratamatult toimunud rahvaluules üldistamine ning näkk saab igast uppunust.
annaabi.ee 
